Projektist

BALTI ÕIGEUSK

Aastatel 1836–1941 elas vene õigeusk Balti piirkonnas (määratletud siin Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa imperiaalsete provintside ning sõdadevaheliste Eesti ja Läti vabariikidena) läbi tohutuid muutusi. Selle ajaperioodi alguses oli õigeusk väikese hulga bürokraatide, sõdurite ning kaupmeeste usk; toona suurima liikmeskonnaga hiilgavad vanausulised ei tunnistanud Vene Õigeusu Kiriku autoriteeti.

1840. aastatel vahetas ligikaudu 110 000 lätlast ja eestlast usku, minnes üle õigeusu kirikusse. Usuvahetust motiveerisid suuresti pingestatud suhted saksa mõisnikega, õigeusku omaks võttes loodeti saavutada neis tülides Vene riigi poolehoidu. Usuvahetuslainega valmistati pinnas ette vinduvateks konfessionaalseteks pingeteks luterlusega, mis oli senimaani piirkonnas domineerinud sisuliste konkurentideta. 

Samuti käivitas usuvahetusliikumine Balti regioonis õigeusu institutsionaliseerumise protsessi: Kirik asus (keiserliku valitsuse abil ja utsitusel) ehitama üles täiesti uusi religioosseid infrastruktuure. Siiski oli institutsioonide paikaseadmine vaid üks osa suuremast programmist: 1880. ja 1890. aastatel seadis Kirik Balti õigeusku sisse uued pühad lood, propageerides pühakutekultust, imettegevaid ikoone ning palverände.

Rahututel aegadel 1905. aasta revolutsiooni ning Venemaa keisrivõimu langemise vahel 1917–18 sai Balti õigeusust omalaadne kirikureformi laboratoorium. Võttesse arvesse nii laiemat reformidiskursust kui ka piirkondliku religioossuse omapärasid, andsid nii eesti, läti kui ka vene keelt kõnelevad õigeusu vaimulikud silmapaistva panuse kirikusüsteemi uuesti ülesehitamisse, seistes samal ajal silmitsi revolutsioonist vallandunud vägivalla ja laostumisega. 

Pärast Eesti ja Läti vabariikide iseseisvumist oli õigeusklike vähemuste ees rida uusi küsimusi: kuidas suhestuda uute riikide ning nende usku puudutavate seadusandlustega? Milline on nende riikide suhe Moskva patriarhaadi ja teiste autokefaalsete õigeusu kirikutega, eriti Konstantinoopoli patriarhaadiga? Ning kuidas jääda etnilises mitmekesisuses kiriklikult ühendatuks? Paljud neist küsimustest jäidki vastuseta kuni vabariikide okupeerimiseni.

EESMÄRGID

Projekti eesmärk on pakkuda ligipääsetavaid ja informatiivseid materjale Balti õigeusust nii õpilastele, akadeemikutele kui ka laiemale avalikkusele. Leheküljel esitatud materjalid tegelevad ajaperioodiga Riia vikaarpiiskopkonna loomisest 1836. aastal kuni Saksa okupatsiooni alguseni 1941. aastal, hõlmates ajajoont, biograafiaid, kaarte, fotosid, arhiividokumente ning lisalugemistele juhatavaid linke. Kõik see teeb antud leheküljest ühe juhtiva ressursi Balti õigeusu kui Euroopa religiooniloo paeluva, ent teenimatult väheuuritud peatüki käsitlemiseks. Projekti rahastab Tartu Ülikool.

INIMESED

Portaali „Balti õigeusk“ haldavad Dr. James M. White (Tartu Ülikool/ Uurali Föderaalülikool) ja professor Irina Paert (Tartu Ülikool). Portaali tõlkis eesti keelde Rahel Toomik.

RAHASTUS

Projekti toetab Eesti Teadusagentuuri grant PRG1274.