Läti Õigeusu Kiriku asutamine

Saksa okupatsioon Liivimaal 1917. aasta suvel ning 1918–1919. aasta kodusõda/iseseisvussõda laastasid vastloodud Läti vabariigi pinnal tegutsevat õigeusu kirikut põhjalikult: suur hulk kogudusi olid lahingutegevuse käigus täielikult hävinud, allesjäänud vaakusid hinge. Suurem osa vaimulikkonnast ning kirikuvaradest oli 1915. aastal Venemaale evakueeritud, sealhulgas ka piiskop, konsistoorium, seminar, piiskopkonna ajaleht ja kloostrid. Ehkki piiskop Platonil (Kulbuschil) õnnestus 1918. aasta suvel Riiat külastada ning seal esialgne kord sisse seada, varises struktuur siiski pärast uusi kokkupõrkeid ja Platoni mõrvamist Tartus kiirelt kokku. Kahjude ulatuslikkuse tõttu said Läti kogudused alles 1920. aasta veebruaris kirikukogu (sobor/saiema) kokku kutsuda; sellega alustati Läti Õigeusu Kiriku ülesehitamist. Uue piiskopkonna juhiks valiti lätlane, Penza piiskop Jānis (Pommers), ehkki tal õnnestus oma kohale asuda alles 21. juunil 1921. Kirikukogu lõi ka Sinodi, mille ülesandeks sai noorukese rahvuskiriku administreerimine. Samuti otsustati kirikukogul säilitada kanoonilised sidemeid Moskvaga, mis katkesid Jānise tapmisega 1936. aastal. Uue piiskopi töö ei olnud lihtne: ta pidi rinda pistma etniliste ja lingvistiliste lõhedega venelastest ja lätlastest kirikuliikmete vahel, Läti vabariigi valitsuse kohati vaenulike otsuste ning sügavalt vaesunud kogudustevõrgu ja administratsiooniga.

Alljärgnevalt on toodud kuus peapiiskop Jānisele adresseeritud kirja. Kirjades käsitletakse Läti Sinodi moodustamist, Läti kiriku materiaalset seisukorda ja püüdlusi Riia seminari Nižni Novgorodist tagasi Riiga tuua. Samuti arutatakse peapiiskopi saabumiseks tarvilike ettevalmistuste üle ning kirjeldatakse mõnede preestrite vaateid oma koguduste olukordadele. 

NR 1: ÜLEMPREESTER ALEKSANDER MAKEDONSKI KIRI, 8. JUUNI 1920

Läti Õigeusu Kiriku Sinodilt

Tema Kõrgeausus Piiskop Jānisele (Pommers)

Läti Õigeusu Kirik sai sõjas kõvasti kannatada, kui mitte öelda, et ta hävis täielikult. Sakslaste Kuramaale ja Liivimaale lähenedes evakueeriti kõige väärtuslikumad kirikuvarad ja -riistad Venemaale, ühes nendega ka administratsioon ja ametnikud. Enamik preestreid lahkus samuti Lätist. Sakslaste okupatsiooni ajal haldas Läti Õigeusu Kirikut ajutiselt eestlasest piiskop Platon [1], ent teda ei ole enam elavate kirjas. Sakslased hõivasid oma tarviduste rahuldamiseks katedraali, Aleksejevskaja kiriku ja piiskopipalee. Aleksejevskaja kirik ja piiskopipalee on endiselt katoliiklaste [2] käes, katedraal aga, milles hoitakse Läti piiskopi trooni, on suletud. Õigeusu Kiriku olukord on erakordselt keeruline, seda eriti materiaalsest küljest. 120 Läti kogudusest on pooled preestritud. [3]. Oma majandusliku kitsikuse leevendamiseks on mitmed preestrid olnud sunnitud asuma tööle õpetajate, sekretäride või Läti riigiametnikena, täites samal ajal ka oma vaimulikukohustusi koguduste juures. 

Kõike seda oleks veel võimalik kuidagi välja kannatada, kui meil oleks ülemkarjane, piiskop, kes meid ühendaks, juhiks ja Läti Õigeusu Kiriku siseasjadesse rahu tooks. Rahu meie endi seas oleks justkui nurgakivi, millele kindlalt toetuda, ent praegu pole rahust juttugi. Tänavuse aasta 25., 26. ja 27. veebruaril sai tänu Riia Voznessenskaja kiriku koguduse nõukogu pingutustele kokku esimene õigeusu kirikukogu vabastatud Lätimaal [4]. Kirikukogul moodustati valimistega 12-liikmeline ajutine administratsioon, mille nimeks sai Läti Õigeusu Kiriku Sinod. Vastloodud Sinodile usaldati ülesandeks leida Läti Õigeusu Kirikule võimalikult kiiresti lätlasest piiskop. Marsani, Moskva kirikukogu endise liikme soovitusel otsustas meie kirikukogu ühehäälselt paluda teie nõusolekut esitamaks teid Läti Õigeusu Kiriku piiskopi kohale, nõnda et me saaksime kiiremas korras selle asja üle hääletada. 

Võttes arvesse erakordseid asjaolusid soovib Läti Õigeusu Kiriku Sinod kasutada võimalust teid paluda, et te ei keelduks oma andeid Läti heaks meiega jagamast. Teil saab olema palju, väga palju tööd, ent siinne pinnas on õnnistatud – õigeusk on Lätimaal kasvatanud sügavaid ja tänuväärseid juuri. 

Patriarh Tihhonile on saadetud kiri palvega, et ta ei keelduks teie Lätti-sõitu õnnistamast. Samuti on Patriarhile esitatud 25–27. veebruari kirikukogu protokollid.
Sinodi aseesimees preester A. Makedonski[5]

[lk 108–109]

NR 2: ÜLEMPREESTER JOANN BORMANI KIRI (10. JAANUAR 1921)

Püha Isa!

Ma palun kõige alandlikumal viisil andestust, et pöördun Teie Kõrgeaususe poole erakirjas, ent asi on sedavõrd tähtis, et mul ei jää muud valikut. Nagu te mõistagi teate on Läti Õigeusu Kirik endiselt juhita, piiskopita, ning see asjaolu mõjub meie kiriku vaimuelule hukutavalt. Oleme mitmetes kirjades pöördunud Teie Kõrguse poole kõige tagasihoidlikumate palvetega, et te naaseksite [Riiga] meid piiskopina valitsema ning pööraksite oma tähelepanu meie Kiriku viletsale seisukorrale, ent meil pole endiselt aimugi, kas te olete nõus või mitte. Nõnda kestab meie seas ootusärevus. Oma kirjaga julgen ma tagasihoidlikult veelkord Teie Kõrgeaususe poole pöörduda ning paluda Läti õigeusu koguduste nimel teid meie kõige alandlikum palve vastu võtta ja armulikult meie juurde Lätti naasta, et siin meie piiskopiks saada. Siin tagatakse teile igapäev ja kantakse hoolt kõigi materiaalsete vajaduste eest. Saage iseseisvaks piiskopiks ja kirikuehitajaks. Ajad on siin sedavõrd kardinaalselt muutunud, et alustada tuleb uut elu – tuleb teha algust meie Kiriku ümberkorraldamise raske, kuid pikisilmi oodatud tööga. Kui meil ei õnnestu lätlaste hingi õigeusu poole pöörata, on tema päevad siin loetud. Ma ei taha sellele mõeldagi, et Püha Usk võiks surra, ent kui asi peaks selleni jõudma, jääb selle kohutava sündmuse süü meie peale. Ent seda pole veel juhtunud. 

Me ei saa ilma intelligentse ja energilise piiskopita hakkama. Teie Kõrgeausus tunneb hästi lätlase hinge. Teie särav isiksus on meie kallile Lätimaale neil rasketel aegadel erakordselt vajalik. Kuivõrd Püha Õigeusk on toonud meid valguse kätte ja teinud meist oma noorematele vendadele teejuhid, ei saa keegi meist käed rüpes pealt vaadata, kuidas Püha Õigeusk meie kodumaal raskete aegade käes kannatab. Meil, kohusetundlikel õigeusu teenritel on vaja südame ja hingega inimestele appi kiirustada ja selgitada neile, et vaja pole mitte ainult Pühasse Õigeusku (mis on toonud lätlastele nii palju head) aupaklikkusega suhtuda, vaid et nad peavad seda ka tunnistama ja iseendas kinnitama, sest õnn ja igavene elu on olemas ainult Pühas Usus. Meie, koguduste preestrid ja teenrid ei suuda säärast suurt tööd ilma piiskopita-juhita lõpule viia. Ja kui Issand Jeesus, kõige esimene taevane preester ei läkita meie juurde kiiremas korras ühtki piiskoppi, siis puistub preestrite paremik laiali, kogudused jäävad preestrita ning preestrid ise hajuvad laiali sinna, kust suudavad peavarju leida. Meie, praegused preestrid, ei suuda üksteisega ilma piiskopita üksmeelt leida. Meil pole ühtsust, igaüks käitub, kuidas heaks peab. On klaar, et selline olukord viib lõpuks meie Kiriku kidumise ja surmani. Kõik eespoolnimetatu osutab silmatorkavalt sellele, et Teie Kõrgeaususel on tarvis esimesel võimalusel emamaale sõita ning võtta enda kätte meie Kiriku kõrgeim valitsemine. Oma emamaad on võimatu unarusse jätta, sest ta on kõigi oma poegade jaoks püha. 

Me võiksime enda juurde kahtlemata kutsuda ka venelasest piiskopi, kui me vaid suudaks kellegi osas kokkuleppele jõuda. Ent ma olen veendunud, et Teie Kõrgeausus teab suurepäraselt, et võõramaalasest piiskop, kes ei tunne meie keelt, ei suuda inimeste südameid õigeusu poole pöörata; parem olla sel juhul piiskopita. Vene koguduste preestrid igatsevad mõistagi, et meie esiotsa tõuseks venelasest piiskop. Samas mõistavad nad ka, et praegusel ajal on tähtis, et piiskop oskaks läti keelt. Sest tõesti, Läti valitsus saab tunnustada ainult piiskopi, kes tunneb meie rahva keelt põhjalikult. Nõnda ei vaataks ka Vene kogudused usaldamatult viltu piiskopile, kes tuleb lätlaste seast. Ma olen veendunud, et teid tunnustataks Vene kogudustes täielikult. 

Me arutasime plaani saata teie juurde saadik, kes oleks kutsunud Teie Kõrgust isiklikult nii kiiresti kui võimalik kodumaale naasma, kus kõik teid ootavad ja igatsevad, kuid praegustes oludes ei ole see lihtne – saadiku teekond teieni oleks erakordselt keeruline. 

Ma loodan, et mu kiri jõuab Teie Kõrguse kätte ning veenab teid viivitamatult meie juurde tulema, et see veenab teid sõitma meie Kiriku piiskopina oma emamaale. Võtame teid vastu kirjeldamatu rõõmu ja siira armastusega ning teenime teid truult. Siin ootab teid ees väga palju tööd, kuid see töö on õnnistatud: me peame looma ja üles ehitama uue Kiriku.  Ehkki ma pole ise Venemaal elanud, usun ma, et ka Vene Kirik seisab nüüd reformide lävel, ta ei saa enam vanal kombel jätkata. Meie kiriku kohta kehtib see veel enam: ta ei saa enam jääda vana Vene korra alla. Me peame puhastama Püha Õigeusu Kiriku kõigest vanamoodsast, mis teda kammitseb ja korruptsioonini viib. Päikese all pole midagi igavest. Kõik liigub ja muutub, uued vormid sünnivad uue vaimu käsul – kõik see on juba vana, vana tõde. Ja meie Kirikus on neid muutusi ellu viia kõige lihtsam, sest ta on nendeks üdini valmis. 

Nende ridadega tahan ma oma kirja ka lõpetada. Ma oleksin erakordselt õnnelik, kui see teid, Teie Kõrgus, võimalikult kiire siiasõidu hädavajalikkuses veennud oleks. Moskva Läti konsulaadi abiga tehakse reisimine teile lihtsaks. Meie jaoks oleks suur õnn ja õnnistus, kui te kingiksite oma vaimujõu oma kalli emamaa heaolu teenimiseks. Peame päästma, mida veel päästa annab, ning teie kohalolu on selleks hädavajalik. 

Teie pühasid palveid ja õnnistust paludes, sügavas alandlikkuses ja kuulekuses

Joann Borman
Riia Voznessenskaja kiriku ülempreester

[lk 110-112]

NR 3: D. P. BRJANTSEVI KIRI (19. JUUNI 1921)

VNFSV

Nižni Novgorodi 13. keskkool 

Teie Kõrgeausus, püha isa!

Mul on kohus pöörduda käesolevas kirjas teie poole kõige austusväärsemal moel. 

Esindan rektorina endist Riia kiriklikku seminari ja töötan praegu Nižni Novgorodi 13. keskkooli, meie seminari Nõukogude Venemaa reformidejärgse järeltulija nõukogu esimehena

Pärast 1915. aasta evakuatsiooni leidis meie seminar pelgupaiga Nižni Novgorodis ning alustas tööd Riia seminarina, nüüdseks on sellest saanud aga Nõukogude Venemaa kool.

Rahuleping sätestab, et kultuuriväärtused peaks viima tagasi nende esialgsesse asupaika. Seda arvesse võttes peaks tagasi antama ka Riia seminari varad ja kirikukool, mis samuti Nižnisse evakueeriti. 

Riia seminar ja kirikukool jätkasid asüülis tegutsemist ning teevad seda ka praegu: nad on kandnud hoolt vara eest, mille väärtus on hetkel üüratu. Nõnda pandi Läti Haridusministeeriumile eelmisel sügisel ette seminar ja kirikukool Riiga tagasi tuua, ja seda mitte museaalina, vaid funktsioneeriva haridusasutusena tükkis kogu õpetajaskonnaga. Läti Haridusministeerium pole ettepanekule vastanud. 

Selle aasta kevadel tõstatasin ma sama teema Läti konsulaadis Moskvas. Konsul vastas, et ta on valmis tagama abi, et mõlema kooli ja õpetajaskonna kojutoomine kulgeks takistamatult. 

Sellest leerist on nõnda koostöö tagatud, kuid seminar peab seda ebapiisavaks. Nad tahaksid olla kindlad, et neil ja koolil on Riias tulevikku. Koolide kaitsmine Nõukogude Venemaal oli keeruline töö ning me ei taha mõeldagi, et me peaksime pärast nii suuri läbielamisi koolid pärast kojutoomist maha matma. Samuti ei ole me sugugi kindlad, et tulevik Riias on üldse võimalik. Tõsi, meil puudub selle kohta ametlik informatsioon, ent haridusministeeriumi vaikimine häirib meid. Riias on sedavõrd vähe vaimulikke, et nad ei ole positsioonis, kus nad saaksid kiriklikku kooli toetada. Nad ei saa valitsuses teemat tõstatada, sest neil pole esindajaid. Nõnda ei oska me aimatagi, kuidas valitsus meid Riiga jõudes kohelda kavatseb. 

Patriarhi vestlusest ühe meie sõnumitoojaga sai meile selgeks, et patriarh sümpatiseerib meie naasmissooviga ja et on võimalus, et ta on valmis toetama teoloogiliste kursuste avamist, kui mitte kogu endist kirikukooli oma rahadega üleval pidama. 

Samast allikast kuulsime me, et Patriarh on teid, isa, Riiasse lähetanud. Me ei tea, kas te olete ta ettepaneku vastu võtnud, ent me hellitame lootust, et see on tõesti nii: nõnda pöördun ma seminari esindajana teie poole palvega. 

Kui te jõuate Riiga enne meid, siis me palume, et te tõstataksite seal meie naasmise küsimuse. Me teame hästi, et ei seminar ega kirikukool ei saa endisel kujul tööd jätkata, kuid Läti valitsus võiks meid võtta haridusasutusena ning lubada meil eksisteerida valitsuse üldharidusliku institutsioonina, milles me avaksime muuseas pastoraalkursused. Meil on pedagoogilist suutlikkust mõlemaks. Varem meie koolile kuulunud hooned Puškinski bulevardil nr 9 ja Suvorovskaja uulitsal nr 90 on praegu hõivatud. Palume teil teha avaldus nende tagastamiseks. Konsulaadist öeldi meile, et nende tagastamine on ebatõenäoline, kuid meile kompensatsiooni pakkumine kohustuslik. Nii hellitamegi me lootust, et Riias antakse meile koolide jaoks uued ruumid, kuid see võtab palju lobitööd. Lootust edule aga on, sest valitsuses on palju meie endisi õpilasi ning nad suhtuvad meisse poolehoiuga. 

Meieni jõudnud tõestusmaterjalist saab selgeks, et Riias on tohutu vajadus Õigeusu Kirikut toetavate aktivistide järele. Meid innustab soov taas siinmail Õigeusu Kirikut teenida. Nii koolist kui seminarist soovivad kuni kaheksa inimest Riiga naasta. Meid hoiab tagasi ainult võimalus, et Riiga saabudes jääme me tööta ja leivata; ja mitte ainult ei hoia meid tagasi, vaid ka hirmutab meid, sest me ei tunne sõnagi läti keelt. Riias peab meid ootama tugi, vastasel korral leiame end seal puruvaesuses. 

Paneme kirja teele lootuses, et see on kiireim ja parim tee meie eesmärgini jõudmiseks. Loodan, et te austate mind minu epistlile vastamisega. 

Minu kirjaga on kaasas ka kiri ühelt seminariõpilaselt, kes suhtub oma endisesse kooli suure heatahtlikkusega ning tunneb suurt südamevalu Riia Õigeusu Kiriku puudustkannatamiste üle. 

Paludes, et te minu ja meie kooli eest palvetaksite,
siiralt teie truu teenrina

Dimitri Petrovitš Brjantsev [6]

P. S. Ma olen Tema Kõrgeaususe Arseni, Riia endise peapiiskopi nõbu [7]. Mind valiti 1918. aasta märtsis rektoriks, kuid mul pole veel õnnestunud preesterlusse astuda.

[lk 117-119]

NR 4: PAVEL SMIRNOVI, LÄTI SINODI LAEKURI KIRI (2. JUULI 1921)

Teie Kõrgeausus!

Teie kiriklikku õnnistust paludes julgen ma kirjutada teile järgmist. 

Kirjeldamatu kannatamatusega ootame meie, õigeusklikud venelased ja lätlased, teie peatset saabumist noorde Läti vabariiki. Valmistume saabumispidustusteks ja unistame sellest, kuidas me tuleme teile ristikäiguga Daugavpilsi rongijaama vastu, saatjaks kõik linna vaimulikud ja ilmikud. Mõtlen aina sellest kohtumisest, ehkki Sinod pole ikka veel tseremooniat ette valmistanud. Kuna Rezekne rong jõuab Riiga kell 8.40 õhtul, siis oleks teil kõige parem sõita laupäeval, 3. või 10. juulil (peame üheskoos konkreetse aja kokku leppima). Ristikäigud liiguvad kõikidest Riia kirikutest saabuvale rongile vastu. Pärast jaamas vaguni tervitamist riietub Teie Kõrgus kabelis [8] peapiiskopi rõivastesse ümber ning protsessioon liigub kooride laulu saatel palveteks ja tervitusteks edasi katedraali. Järgmisel päeval (pühapäeval) peate te katedraalis maha esimese piduliku teenistuse koos kõigi teiste Riia linna vaimulikega (võimalik, et teistes kirikutes sel päeval siis liturgiat ei peeta). Laulmise eest kannavad hoolt Voznessenskaja kiriku vene ja läti koorid (koore juhatab seminarist Mikhelson [9]). Koorid laulavad liturgiat koos, tähendab siis nii läti kui vene keeles, nõnda et lätlased ja venelased saaksid üheskoos vaimus ühendatud ja vaimust täidetud. Liturgiale võib kutsuda ka Ministrite Kabineti ja diplomaatilise korpuse. Teenistus tuleb kahtlemata väga pidulik. 

Kuidas meie ettepanek kõlab?

Protodiakon Konstantin Andrejevitš Dorin [10] võib läti keeles teenida. Üldiselt teenib ta hästi, ta oli ka tapetud Eesti piiskop Platoni lemmik. Diakone on Pokrovskaja kirikus (isa Razumovitš, kes oli nähtavasti Vilniuses teile isiklikult tuttav, ehkki ta on pisut nõrgamõistuslik), Aleksander Nevskajas (hierodiakon) ja Blagoveštšenskaja kirikus (Nikolski). Isa Dorin ütles, et ehkki meil on olemas peapiiskopi rüü, on meil puudu mitra, peapiiskopi sau, kotkavaip ja palliad, need pühaesemed palume teil endal kaasa võtta. Kui aga Püha Patriarh on andnud teile oma rõivad, pole ka need üleliigsed. Loodame, et teid koheldakse mitte pagulase, vaid diplomaatilise reisijana, ning et teie pagasit ei puututa. Selle viimase asja peate te meie Moskva konsulaadis ise ära korraldama. Meil pole ka püha võidmisõli ega riste, seega kui teil õnnestuks ka neid piisavas koguses kaasa tuua, oleksime me sügavalt tänulikud! 

Kõik me elame lootuses teid peagi meie, vaeste ja tagakiusatute seas näha! Usume, et teie saabumine toob uue hingamise meie töösse rahvusliku õigeusu edendamise nimel, nõnda et me kutsume kokku nõukogu, valime uue administratsiooni (Sinodi) ja hakkame koos töötama. 

Vabandage nüüd palun mu sõbramehelikus toonis nõuandmist (me olime seminaris peaaegu et klassivennad – ma olen Boris Pjatnitski sõber), aga ärge võtke kaasa ei nõukogude kupüüre ega tsaarirahasid (ja kui te just peate, siis ainult täiesti uutes ja kortsutamata 500-rublastes rahatähtedes):  need on väärtusetud. Kõige parem oleks viia raha üle väärisesemetesse (kuld, juveelid) või välisvaluutasse (Inglise, Ameerika või Saksa). Nii ei jää te oma varast ilma. Moskva konsulaat oskab teid taas ses asjas abistada. 

Mõned Sinodi liikmed kohtuvad teiega Rezeknes. Peatustes, kus on kirikud, kohtute te kohalike vaimulike ja koguduste nõukogude liikmetega. Me teavitame neid sellest. 

Mina ise tulin Lätti tagasi umbes aasta aega tagasi ja teenin Riias leiba maksuametniku assistendina, väljaspool tööd pühendan palju oma aega ja energiat aga sotsiaalhoolekandele. Ma tegutsen Läti Vene Ühingus ning olen Vene Õpetajate Liidu, Vene Rahvusliku Ülikooli ja Vene Klubi täitevkomiteede liige. Samuti kuulun ma Pokrovski koguduse nõukogusse. 

Kõige suurema osa oma ajast ja jõust pühendan ma aga kirikuasjadele: ma olen Sinodi laekur (koos peatselt lahkuva härra Upesleiga) ja ma olin aseesimees teisel Kirikukogul, mida võiks küll pigem nimetada Läti Õigeusu Kiriku vaimulike ja ilmikute kongressiks, seda peeti eelmise aasta augustis. Kui Issand avitab, jätkan ma oma tööd õigeusu nimel võitlemises!

Saadan teie kirjaga samaaegselt Patriarhile koopia ühest väga huvitavast kirjast, mis tuli minu kolleegile Sinodist, härra Upesleile Konstantinoopolist.  

Sellega ma oma kirja aga ka lõpetan.

Vennaliku armastusega andestust ja õnnistust paludes 

Teie teener

Pavel Smirnov [11]

[lk 122-124]

NR 5: S. OSIPOVI KIRI (3. AUGUST 1921)

Riia kirikukool

Administratsioon

Teie Kõrgeausus, püha isa!

Mul on kohus Teie Kõrgeaususele teatada, et Riia vaimuliku seminari ning kooli taasevakueerimise teema on võtnud viimaks otsustava ja soodsa pöörde. Provintsiaalharidusdivisjon, sõjaväetsenor ning teised kohalikud võimud on andnud loa kogu seminari ja kooli vara Nižnist väljaviimiseks. 3. augustil andis A. A. Eglita minu kätte nimekirjad ja dokumendid, mille abil saame me Moskvas vajalikud load kaariku tellimiseks. Kui Moskvas edenevad asjad samuti sujuvalt, siis jõuavad septembri teises pooles (tõsi, kaunis hilja) Riiga tagasi erakordselt väärtuslik ja rikas teoloogiline, hariduslik ja kirikumuusikale keskenduv raamatukogu, vana loodusteaduste õpperuum ning palju väärtuslikku kirikuvara. 

Sellise haridusliku varandusega (millele peaks liitma ka piiskopkondliku Illukste kooli varad [12]) on võimalik Riias avada üldhariduslik kool ning pidada seal muuhulgas tõsiseid religioonihariduslikke ja teoloogilisi kursuseid. Juhul, kui valitsus subsideerimisega viivitama peaks, suudab meie uus kool end seminari- ja koolihoonete [...] ning seminari maaomanduste väljarentimisega seni täielikult üleval pidada, kuni kool saavutab riikliku tunnustuse.

Oleks tõeliselt kurb, kui need kolm religioonihariduslikku asutust Riiga tagasi jõudes jõudusid ei ühendaks, teenimaks seeläbi sel keerulisel ajal Kirikut väärilisel moel. Teie Kõrgeaususe juhtimistöö Läti Kirikus annab meile põhjust loota, et asjaolud pole nii, ning et „meie tööd ja vaevad” pole olnud asjata. 

Palume oma ettevõtmise viimseks lõpuleviimiseks teie piiskoplikku õnnistust. 

[…]

Sergei Osipov

[lk 125-126]

NR 6: ÜLEMPREESTER NIKOLAI PJATNITSKI KIRI (30. AUGUST 1921)

Teie Kõrgeausus, kalleim ülempreester ja isa!

Tervitan teie saabumist Riia piiskopkonda, teie sünnikoju, mis on nüüd Läti Autokefaalne [13] kirik! Olen südamest õnnelik teie saabumise üle, sest kindel usk, et teie üksi suudate Kiriku administratsiooni kindla käega uuesti paika panna ning kaitsta Kirikut edasise lagunemise eest, inspireerib ja innustab meid. Minu suureks kurvastuseks varjutab minu rõõmu tõik, et teid on ilma jäetud teie piiskoplikust elupaigast ning te olete sunnitud kössitama katedraali keldris [14]. Ehkki see on teenimatult jäme solvang kogu õigeusule vastuseks nende valgustavate tegude eest, mis viisid meie kalli Lätimaa autonoomsesse ellu, leiname teie pärast eriti, sest te olete mõistetud kõike seda isiklikult kannatama ja läbi elama. Kardan, et te peate seda risti veel pikalt kandma, seda ka siis, kui teie tervis saab niiskes keldris kannatada. 

Teie Kõrgeausus, palun vabandage oma suuremeelsuses mind mu hilise kirja eest. Selles saab süüdistada minu ihuhäda, furunkulit vasakus kõrvas, mis on mind juba kuu aega piinanud. 

Sain teie valimisest Läti piiskopikateedrisse teada 1919. aastal Irkutski linnas nüüdseks lahkunud professor Kaelase [15]  käest. Pavel Pavlovitš Smerdinski [16] kinnitas mulle Moskvas, et teid kavatsetakse peagi Penzast Riiga saata [17] ning väljendas kahetsust selle üle, et Nõukogude hävitustöö tõttu pidid nad teie lähetamisega seonduva mõneks ajaks sinnapaika jätma, ehkki kirikuafäärid Riias said seetõttu kõvasti kannatada. 

Sain peagi ise Riiga saabudes selle lähenemise kibedaid vilju maitsta ning Teie Kõrgeausus lõikab nüüd seda, mida teised oma tegevusetusega külvanud on. Ainsaks lohutuseks on, et siinne kari sai aru hukatusest, mida põhjustab ülempastori puudumine, ning et nad tervitasid Teie Kõrguse saabumist Riiga ning teie esimest püha katedraaliteenistust suure armastuse ja kiindumuspisaratega. Võin teile kinnitada, et kõik ootavad teie piiskoplikku visiiti ning et samal ajal on meie kõigi unistuseks, et meie juhid mõistaksid kiiremas korras oma solvangu ulatust [...]. 

Mida võin ma Teie Kõrgusele iseenda kohta rääkida? Ootasin rõõmuga emamaale naasmist. Saabusin siia 1920. aasta detsembris veendumusega, et mulle leitakse siin koht, nõnda, et ma saaksin pärast kõrgesse ikka jõudmist puhata rahus oma isa kõrval Riia Pokrovski surnuaial. Ent paistis, et ma olin hiljaks jäänud, ning ohjad olid enda kätte haaranud need, kes olid minust varem pärale jõudnud. Ma tundsin oma kolleegide kaastunnet, kuid keegi polnud valmis minuga jagama isegi ivakest sellest, mis neil oli õnnestunud enda kätte haarata. Pidin muretsema korteri ja igapäevase leiva pärast. Mulle tundus, et Sinod oleks võinud teha minust Jelgavasse teise preestri või pakkuda mulle kohta Jūrmalas. Jelgava kohta ei osanud aga Sinod midagi kindlat öelda ja Jūrmala koht anti miskipärast isa Šalfejevile [18]. Ühes minuga otsis kohta ka preester Stiprais. Sinodi arvates olid kõige kindlamad kohad meie jaoks Ventspils Ugālega ja Saldus Aizputega. Neid kohti esitleti mulle ja isa Stipraisile. Esmavaliku eelis anti isa Stipraisile, kuivõrd ta oli Nõukogude Venemaalt enne mind Lätti jõudnud. Tema otsustas Ventspilsi ja Ugāle kasuks ning mina jäin rahule Salduse ja Aizputega. 1921. aasta 5. jaanuaril valis Salduse koguduse nõukogu mind endale preestriks. Salduse kasuks otsustasin ma seetõttu, et kirik siin oli hästi säilinud, kiriklas oli hea pastoraadihoone ning kirikule kuulub 63 pūrvietat [19] maad, mis oleks minu arvutuste kohaselt mulle kõige põhilisema elatuse taganud.

Ma ei olnud oma arvutustes eksinud, kuid ma pidin oma sissetulekut vastu võttes taluma palju kannatust ja muret. Pastoraadihoonet hõivas parasjagu piirkonnahaigla ning mina elasin ajutiselt koguduse poollagunenud koolimaja köögitüdrukute ruumes ühes külmas ja suitsuses toas. Siinne kogudus oli juba varem olnud väiksemapoolne, kuid kui preester Agranomovi ajal kuulutati välja konfessioonivabaduse seadused, pöördusid pea kõik luterlusse. Järel olid vaid mõned üksikud õigeusklikud ning nemadki hellitasid peamiselt lootust kirikumaa omavahel laiali jagada. Maaküsimus on preestrile alati kõige raskem: õigeusklikud pidasid maad enda omaks, kuid sama tegi ka linn, lootes selle arvelt linnaruumi laiendada ning krundist endale sissetulekuallikas teha, kuivõrd maa on kõrge väärtusega. Talvel oli linn juba ühe korra üritanud maad ehituspinna hankimiseks kirikult võõrandada. Nad sai eitava vastuse, kuid andsid sellegipoolest uuesti avalduse sisse. 

Kõige ebamugavam osa maaküsimuse juures saabus siis, kui õigeusklikud ütlesid mulle, et nad olid õigeusku astunud ainult seetõttu, et ülempreester Gabin oli neile maad lubanud [...] Nõnda janunes suurem osa koguduse nõukogust kirikumaa järele ning nad kuulutasid küüniliselt, et kui nad ei saa maad, ei tunne nad ka vajadust õigeusu ega kiriku järele. Kui sama küsimus tõstatati arutelus preestri ja psalmisti palkade üle ning nende maa-ahnete inimeste soovi ei rahuldatud, lahkusid nad koosolekult ning ähvardasid õigeusu hüljata. Põllumajandusinspektsioon tagastas koguduse vara aprilli lõpus, maja tegelikkuses aga alles juunis. Seejärel määrati kindlaks vaimulikkonna palk: 20 pūrvietat anti preestri käsutusse, 5 usaldati psalmistile ning ülejäänud 38 renditi välja. Sellest rahast saan ma kuus palgana 1600 rubla, psalmist saab 1000 ning 10650 rubla on määratud kiriku ning pastoraadihoone parandustöödeks. Materiaalselt pean ma end üsna hästi kindlustatuks, kuid moraalses plaanis on mul siin väga keeruline: ma pean teenistusi peaaegu tühjale kirikule, õigeusklike kooliealisi lapsi on võimatu usuõpetuse jagamiseks kokku koguda ning minu suhted kogudusega on minu hea korteri ja maaomanduse pärast ebasõbralikud ning kadedust täis. Kõik see väsitab mind. 

Oma kirja kokkuvõtteks tänan ma Teie Kõrgeausust sügavalt teie lahkuse ja hoole eest, mida te olete minu olukorra parandamise nimel ilmutanud mulle Jūrmala preestrikohta pakkudes. Tõepoolest, ma häbenen iseennast. Mul on suurepärane korter ja võrdlemisi hea materiaalne tagala, samas kui teie, Teie Kõrgeausus, olete sunnitud elama keldris, kuid vaevate end iseenda puruvaesust ignoreerides hoopis minu muredega! Ma palun jätta Jūrmala küsimus senimaani lahtiseks, kuni mul õnnestub end isiklikult Teie Kõrgusele esitleda.

Jään teie piiskoplikke palveid ning mulle ja mu majale teie püha õnnistust paludes Teie Kõrgeaususe alandlikuks teenriks. 

Ülempreester Nikolai Pjatnitski [20]

[lk 127-130]

Märkusi

[1] Piiskop Platoni (Kulbuschi) biograafiat on võimalik lugeda aadressil: https://www.baltioigeusk.com/platon-kulbusch

[2] Aleksejevskaja kirik viitab siin Aleksejevski mungakloostrile, mis asutati 1897. aastal ning mis asus piiskopipalee kõrval. Klooster on tänaseni katoliku kiriku halduses. 

[3] Aleksander Gavrilin märgib, et 1921. aastal olid 120 Läti kogudusest preestritud 31. Vt A. Gavrilin “Pravoslavnaia Tserkov’ na territorii Latvii vo vremia Pervsoi mirovoi voiny”, Pravoslavie v Baltii, nr 4 (13), (2016), lk 45. 

[4] Kirikukogu (või saiema) koosolekuid peeti Läti parlamendihoones. Pikemaks kirjelduseks vt S. Rimestad, The Challenges of Modernity to the Orthodox Church in Estonia and Latvia (1917-1940) (Frankfurt am Main: Peter Lang, 2012), lk 117–121.

[5] Aleksander Makedonski (1867–1942) lõpetas Riia seminari 1888. aastal ning teenis pärast seda erinevates kogudustes. 1918. aastal sai temast Riia Blagoveštšenskaja kiriku ülempreester, sellesse ametisse jäi ta kuni oma surmani.

[6] Dimitri Brjantsev (1869– millalgi pärast 1921. aastat) oli 1912–1918 seminari inspektor. 

[7] Peapiiskop Arseni (Brjantsev) (1839–1914) oli Riia peapiiskop aastatel 1887–1897.

[8] Riia rongijaamas oli õigeusu kabel 1889. aastast kuni 1925. aastani, mil see lammutati. 

[9] Ivan Petrovitš Mikelson (1871–1939) lõpetas Riia kirikliku seminari 1893. aastal ning teenis pärast seda koormeistrina mitmetes prominentsetes kogudustes. 

[10] K. A. Dorin (1878–?) teenis Riia katedraalis protodiakonina kuni 1932. aastani, mil ta kirikurahade väärkasutamise eest vaimulikuseisusest välja heideti. 

[11] P. Smirnov töötas Bauskas maksuametniku ja kirikuvanemana.

[12] Osipov viitab siin piiskopkondlikule tüdrukutekoolile Illukstes, mis asutati ühes nunnakloostriga 1881. aastal ning evakueeriti 1915. aastal Nižni Novgorodi

[13] Siinkohal on tegu Pjatnitski veaga: Läti Õigeusu Kirik oli Moskva patriarhaadi suhtes autonoomne, kuid mitte autokefaalne. 

[14] Protestiks Aleksejevski mungakloostri (ja osa piiskopipaleest) loovutamise üle Riia katoliiklaste kätte elas peapiiskop Jānis mitu aastat katedraali keldris. 

[15] Professor Aleksander Kaelas oli Moskva Ülikooli professor ja 1917–18 Vene Õigeusu Kiriku Kohaliku Kirikukogu osaline. 21. märtsil 1919 pakuti talle Eesti piiskopi kohta, millest ta loobus, lootes selle asemel õpetada Tartu Ülikoolis. Ta suri Irkutskis 1920. aasta aprillis. 

[16] P. P. Smerdinski lõpetas Peterburi Vaimuliku Akadeemia 1896. aastal ning oli 1897. aastast alates sinodi ülemprokuröri kantselei liige. 

[17] Jānis oli Penza piiskop 22. aprillist 1918 kuni 21. juunini 1921. 

[18] Nikolai Vassiljevitš Šalfejev (1863–1944) elas ja töötas suurema osa oma elust preestrina Liivimaal ja Lätis. Sõja ajal sai temast sõjaväekaplan ning ta lahkus 1917. aastal Vene vägede taganemisel Baltikumist. 1918. aastal naases ta koju, kuid bolševikud arreteerisid ning pagendasid ta teistkordselt. 1921. aastal naases ta uuesti, seekord lõplikult, teenides kuni oma surmani Riia Joannovski koguduses. 

[19] Pūrvieta on umbkaudu ⅓ hektarit. 

[20] Nikolai Ivanovitš Pjatnitski (1866–1936) lõpetas Riia seminari 1887. aastal ning teenis pärast seda mitmetes Liivimaa kogudustes. Ta saatis 1915. aastal Balti Õpetajate Seminari selle evakueerimisel Tšistopolisse. Saldusesse ei jäänud ta kauaks: 1922. aastal viidi ta üle Jelgavasse, kus temast sai linnanõukogu spiiker (1926–1929).

Allikad

Istoriia v pis’makh: iz arkhiva sviashchennomuchenika arkhiepiskopa Rizhskogo Ioanna (Pommera)” (Tver: Izdatel’stvo Bulat, 2015), nr 1.