Okupeerimine Esimeses maailmasõjas

1915. aasta suvel alustas Saksa armee sissetungi Venemaa Keisririigi Poola ja Balti provintsidesse. Ründeliin jäi pidama Riiast vaid mõne kilomeetri kaugusele; suur osa Läti aladest jäi nõnda Saksa okupatsiooni alla. 1917. aastal vallutati uue rünnakuga Eesti alad. Siin artiklis toodud allikmaterjal pärineb Eesti saartel elanud õigeusu preestrite sulest, kelle kodupiirkonnad langesid 1917. aasta oktoobris Saksa vägede kätte.

NR 1. ISA ALEKSANDER KLAASI KIRI, SAAREMAA, 16. JAANUAR 1919

Sakslased, 35 jäägrit saabusid esimest korda Orissaarde [Saaremaal] 1917. aasta 29. septembri õhtul. Ühe versta kaugusel Orissaarest jagunesid nad kahte rühma: üks läks alistama Orissaare küla, teine suundus Thomeli [Tumala] mõisa. Ehkki mõisa ja Orissaare läheduses viibis 120 venelast (nende eesotsas komandöri asetäitja, kelle käsutuses oli kaks soomusautot), käis sakslastel nende kahe punkti vallutamine kiirelt. Rünnak oli väle ja ootamatu. Laupäeva, 30. septembri hommikuks umbes kella kümneks oli nende käes ka juba Neuenhofi [Uuemõisa] mõis. Samal õhtul kell üheksa sundisid Kuressaare poolt ründavad Vene sõdurid sakslasi Orissaarde taganema, mis avas venelastele endile põgenemistee Muhu saarele mööda Zinoveski [Väinatamme] teetamme. 

Neuenhofi kokkupõrke ajal pidasin ma parasjagu 1. oktoobri püha eelõhtu jumalateenistust. Palvetamas olid üks naine kogudusest ja mõned vaimulike pereliikmete seast. Vesprite esimese osa lõpus jooksis äkki sisse psalmist Kuzeoki naine ning hüüdis, et me peame kirikust lahkuma, sest koolimaja oli äsja mürskudega pihta saanud ja et kirikut ähvardab sama saatus. Kiirustasime üheskoos kirikust välja, mina samal ajal palvelisi rahustades ja jumalateenistust lõpetades (jagasin isegi armulaualeiba), kuulid sumisesid meie ümber kui mesilased. Tund aega hiljem tulid Neuenhofist taganevad sakslased teel Orissaarde kirikust mööda. Kell üheksa tuli psalmist Ufferti naine ning ütles meile, et ühe Vene sõduri sõnul pidi uus kokkupõrge toimuma siinsamas. Leidsin end keerulisest olukorrast: kirikuhoone ja kirikla olid kõigist külgedest kaevikute ja varjenditega ümbritsetud. Kogusin oma perekonna kokku ning me läksime oma vara ja maja saatuse hooleks jättes kahe versta kaugusele Viaata külla, mis pidi minu hinnangul tulevahetusest kõrvale jääma. Kirikust võtsime endaga kaasa ainult altarikatte [antiminsi], leiva ning võidmisõli. Pühapäeval me teenistust ei pidanud, ehkki me naasesime pühapäeval ja esmaspäeval hetkeks koju ning leidsime mu maja mõlemal päeval igati korras olevat. Ümbritsevate külade inimesed jätsid enamjaolt kõik oma kodud ning viisid oma vara turvalisematesse kohtadesse. Pühapäeva varahommikul algas lahing Peida [Pöide] luteri kiriku juures, mis lõppes esmaspäeva õhtul venelaste alistumisega. Esmaspäeval sattusid merele pääsu otsivad Vene sõdurid veel väikestesse kokkupõrgetesse Neuenhofis [Uuekülas], Veeres, Muis, Metsaääres ja Nenos [Nenus] (1–2 versta kirikust). Kui Vene sõdurid esmaspäeva õhtul alla andsid, kogunes kogu Saksa vägi komandöridega Tornimäele ning pani sinna oma sõjaväelaagri püsti. 

Teisipäeva hommikul naasesin ma abikaasaga koju. Minu silme ees avanes õudne vaatepilt: kogu kirikuaed oli täis Saksa sõdureid, vankreid ja kuulipildujaid. Küünide ja kuuride uksed olid lahti murtud, majad olid sõdureid täis. Igal pool, kuhu ma oma pilgu heitsin, olid prahihunnikud, toidujäätmed, kartuli- ja heeringalasud ja nii edasi. Majja polnud võimalik siseneda, mul õnnestus ainult tänu ühele Saksa ohvitserile end uksest sisse pressida. Toad olid sõdureid pilgeni täis, kõik kapiuksed olid avatud ja kapid tühjaks tehtud; kirjutuslaud oli tükkideks lahti võetud ja sahtlid välja tõmmatud, tuba oli pabereid täis. Ma ei näinud kuskil oma asju, paremik oli ära varastatud. Saali olid vallutanud ohvitserid, kes kutsusid mind ja mu naist sisse. Nägin, et seal oli ka minu nahkkott minu asjadega, kuid ma ei julgenud midagi öelda. 

Siis läksin kirikusse. Kirik oli õlgi täis. Küünlakapp oli lahti murtud ja tühjaks tehtud. Lühtri küünlapesad olid ära painutatud ja küünlad sealt seest ära võetud. Põrandat katsid hommikumantlid, palitud, tekid, nartsud ja küünlajalad, surnuraamist oli tehtud õhtusöögilaud. Läksin altari juurde. Selle ümber puhastasid mütsides sõdurid oma relvi, põrandal altari ümber oli laiali pillutud õlgi, raamatuid, veriseid kaltse, tühje konservipurke ja toidupakke. Kummardasin altari ees maani. Tahtsin sellele suud anda, kuid selleks polnud ruumi: altar oli kaetud katelokkide, kruuside, plaskude ja toidutükkidega (liha ja leivaga), veel oli seal sigari- ja sigaretikonisid. Kõige selle peal lebas üks kitarr. Siis hakkasin ma nutma. Seda kuuldes ütlesid sakslased: “Vater”. Nägin et rist ja Evangeeliumid ning veel mõned asjad olid omal kohal, siis meenus mulle aga korjanduskast ning ma läksin seda otsima. Kõik oli alles. Tänasin sõdureid nii kuis oskasin. Vastuseks ütlesid nad mulle, et nad polnud kirikuesemeid puutunud ning palusid mul need ära viia, mida ma ka tegin. Viisin need oma koju ohvitseride tuppa.

NR 2. ISA ALEKSEI ALLIKU KIRI, HELLAMAA, 28. DETSEMBER 1918

Saksa sõdurid olid kiriku ja preestri (ning üleüldiselt kogu vaimulikkonna) vastu austavad ja viisakad, seda alates lihtsõdurist ja lõpetades kõrgete ohvitseridega. Inimestega said nad niisiis hästi läbi. Kirikus seisid nad lugupidavalt püsti ja panid korjanduskarpi raha. 

Katoliiklased paistsid selles osas eriti silma. Katoliku preestrid ja luteri pastorid tulid kord sõdureid täis kirikusse teenima, ent ei märganud, et midagi pühadustteotavat oleks aset leidnud. Komandopunktis koheldi preestrit igati austusväärselt: ta juhiti muust rahvast kõrvale, võeti ta käsi, kummardati ta ees ning anti talle istekoht. Kodudes püüdsid sõdurid  majapidamisi mitte risustada. Õigeusklikesse suhtusid sakslased samamoodi kui luterlastesse: viisakalt ja leebelt. Nad ei sisenenud tuppa ilma koputamata, kohtumistel nad kummardasid. Tööasjus püüdsid nad isiklikult aidata [...].

Rahvas meenutab võõraste käitumist tänase päevani hea sõnaga. Ei sõdurid ega autoriteedikandjad ei teinud vahet luterlastel ja õigeusklikel. Nad ütlesid, et Saksamaal on kõiksuguseid konfessioone ning et kõik neist on vabad.

NR 3. ISA A. AARI KIRI, 16. DETSEMBER 1918

Sakslaste sissetung Ööriku kihelkonda [Saaremaal] sai alguse 29. septembril, mil valati rahumeelsete inimeste verd. Tagaferi külas lasti maha kaks meie koguduslast, Mihhail Kask (60-aastane) ja Johan Prisk (samuti 60-aastane), mõlemad pärit Pahila külast. Nad olid teel töölt koju ning ei teadnud veel, et vaenlane oli küla enda kätte haaranud. Nende surm oli läheneva tormi kuulutajaks. 

30. septembrist kuni 3. oktoobrini elasin ma üle neli kohutavat päeva. Need olid “lahingupäevad” (kui neid nii üldse nimetada saab) sakslaste ja venelaste vahel. Kuulipildujad tärisesid lakkamatult; mürskude vihin pani aknaklaasid klirisema; lennukid ja tsepeliinid lendasid üle pea; plahvatused ning helgiheitjad sähvisid katkematult. Muidu nii rahuarmastava rahva ette oli nüüd manatud õõvastav vaatepilt sõjast, millist nad polnud varem ei näinud ega kuulnud – see pani neid kartma. Kuid, Jumalale tänu, me elasime need jubedate häälte ja piltidega täidetud päevad üle. Pärast seda ilmusid välja [keiser] Wilhelmi halli riietatud mehed. Esimene rügement ööbis meie kirikus 2. oktoobril. Ohvitserid nõudsid, et ma teeksin kirikuukse lahti, kuid seni kuni ma olin võtit toomas, murdsid sõdurid ukse maha. Kiriku sees ei märganud ma, et nad oleks pühadust teotanud. Minu palvel ei sisenenud nad altarisse. Selleks ajaks olid sõdurid ka juba heinaküüni sisse murdnud ja sealt 100 puuda hobustele mõeldud heina välja tirinud. Nad hulkusid kiriklas venelasi otsides ringi ning krabasid enda kätte kõik, mis vähegi leidsid. 

Sama päeva õhtuks (2. oktoober) olid külla ja kiriku juurde laagrisse löönud üks kuulipildujaüksus, 300 hobust ja ligi 1000 sõdurit. Rügemendi juhtkond võttis üle terve preestri majapidamise. Hobused tegid ülejäänud söödale otsa peale. [...] Öösel said nad käsu laagrist lahkuda: üks leitnant lahkus minu sussidega, mis ma olin talle õhtul andnud. Samuti võtsid nad kaasa kiriku hobuse. Kõik, mida sõdurid olid kasulikuks või kallihinnaliseks pidanud, oli majast minema veetud. Nõnda avastasime me järgmisel päeval, et kas kolonel ise või tema adjutant oli võtnud kirjutuslaua sahtlist kaasa kõik meie väärisesemed: sõrmuse, mõned naiste käekellad, käevõru, hoiuraamatu (mille nad varastasid ilmselt raha pärast), minu hõbedast portsigari ja minu käekella. Hoiuraamatus oli 900-rublane riigi võlakiri ja 500-rublane tšekk, mis oli mõeldud kirikurahaks. 

Tegin komandandile varastatud asjade kohta märkuse, mille peale ta vastas: “Saksa sõdur selliseid asju ei tee.”
Psalmist Vegenelt võtsid nad kõigepealt ära rohkelt heina ja 1. oktoobril samuti daamide käekelli, aluspesu, saapaid ja nõnda edasi. Kõige raskem aeg algas 4. oktoobril, seda eriti kihelkonna rannikul elava rahva jaoks, kuna sakslaste laev seisis Jõel ankrus: öösel hulkusid madrused saaki otsides mööda maad. Absoluutselt iga perekond kaotas midagi madrustele. Keskööl kõlas uksel hirmus kopsimine (või murti otse läbi uste ja akende sisse, nagu nad seda Pulli ja Gobsi külas tegid), sisse pääsenuna otsisid madrused maja mistahes häid ja kallihinnalisi esemeid jahtides läbi. Ühelt talupojalt varastasid nad (muu saagi seas) laste aluspesu ja mähkmeid. Need öised rüüstamised lõppesid alles siis, kui üks neist oli saanud enda kätte lehma, pulli, sea, kanad ja haned, ning teine riided, mütsid, saapad, raha ja nõnda edasi. Kui rannikukülad olid tühjaks tehtud, sirutasid nad oma käe kaugemale. Nõnda leidsid nad ühel suurepärasel õhtul end meie juurest: nad käänasid 19 meie hanel kaelad kahekorra ja toppisid kotti. Nende öised reidid kestsid nõnda terve kuu kuni novembrini. 

Levala komandant pidas ilmselgelt kõiki kirikuhooneid alates Saaremaa vallutamise esimest päevast kuni kõige viimaseni enda omadeks. Kirikla teenis sakslasi, nagu olnuks see söökla. Kaks ohvitseri ja nende adjutandid elasid kogu talve meie juures: nad kasutasid kõike, mida vajalikuks pidasid, olgu see siis mööbel, nõud, hobused või mis iganes seesugune. Ent vähemasti olid nad püsiasukad. Nende lahkudes sattus meie juurde komandandi juhatusel kõiksuguseid hulkuvaid sõdureid, ohvitsere ja ametnikke. Sääraste “külaliste” saabudes käskisid nad meil kõik loomad laudast välja ajada ja neile nende vajaduste rahuldamiseks üle anda. Nõnda elasid sügisel kolm nädalat meie juures kaks sandarmi, kes ütlesid, et neil oli kästud siin peatuda. Nad võtsid kumbki enda käsutusse kaks tuba ning vallutasid söögiaegadel köögi, lubades lahkesti väljaspool oma einestamisaegu ka meil kööki kasutada.

Allikas

EAA.1655.2.4031

OPERATSIOON ALBION (10–20. OKTOOBER 1917)