Isa Joann Kuldmäe (1912-1965)

Joann Kuldmäe sündis 3. juulil 1912. aastal Pihkva kubermangus Pankjavitsas, talupidaja Vassili ja Maria Kuldmäe peres. Ta lõpetas Pankjavitsa algkooli. 26. augustil 1939. aastal Joann abiellus Saatsest pärit Maria Toomkurega. Perre sündis kaks last (Jüri 1940 ja Valentina 1943). Isa Joanni sooviks oli omandada vaimuliku amet ning aastail 1939-1940 õppis ta vabakuulajana Petseri vaimulikus seminaris, kuni selle tegutsemise lõpuni 6. augustil 1940. aastal, mil presidendi kohusetäitja Maksim Undi dekreediga suleti Eesti NSV territooriumil kõik eraõppeasutused. Seejärel naasis isa Joann sünnikodusse, asudes Pankjavitsa Püha Nikolai koguduses tööle köster-kooliõpetajana.

Saksa okupatsiooni ajal, 10. augustil 1942. aastal pühitses Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Aleksander (Paulus) Tallinna Issandamuutmise peakirikus isa Joanni diakoniks ja preestriks. Tema esimeseks teenistuskohaks sai Saatse püha Paraskeva kogudus, seejärel Mõla Kristuse sündimise kogudus, kus ta teenis ühtekokku üheksa aastat (1942-1951).

1951. aastal kolis isa Joann perega Eesti piiskopkonda. Piiskop Roman (Tang) määras ta teenima esipreestrina piiriäärsesse Luhamaa Pühavaimu kogudusse (1951-1965) ning hooldaja-vaimulikuna Haanja-Plaani Nikolai (1955-1961) ja Mõniste-Ritsiku Ristija Johannesse kogudustesse (1957–1958).

Üheks hooldatavaks koguduseks, kuhu isa Joann määrati alates 8. veebruarist 1951. aastal, oli ka Meeksi Ristija Johannese kogudus, kus ta teenis preestri ja ülempreestrina ühtekokku 12 aastat (1951-1964). Meeksi uue kiriku ehitamine aastail 1951-1952 ja Meeksi kiriku juures asuva püha jaanikivi säilitamine sai isa Joanni suurimaks teeneks kiriku kogukondlikkuse säilitamisel Setumaal Nõukogude ajal. Samas, Nikita Hruštšovi usuvastane turmtuli ei jätnud isa Joanni puutumata, seda eeskätt seoses Meeksi pühakivi õigeaegse kõrvaldamata jätmisega.

1927. aastal ehitatud, puidust Meeksi õigeusu kirik-palvemaja muutus kasutuskõlbmatuks ja varisemisohtlikuks juba 1940ndate lõpus. 1950. aastal otsustas kogudus ehitada vana pühakoja kõrvale uue, suurema kirik-palvemaja. Ehitamine algas 1951. aasta sügisel, palke osteti koguduse enda kuluga ja juba detsembris sai hoone katuse peale. Piiskopkonna valitsus ühes piiskop Romaniga toetasid koguduse algatust ja eraldasid 1952. aasta juunis toetuseks 3000 rubla. Sama aasta sügisel alustati ka korrapäraste jumalateenistustega. Isa Joann pidas esimese teenistuse uues pühakojas 28. septembril 1952. aastal. Kiriku ehitusprojekt koos eksplikatsiooniga kinnitati Võru inventariseerimise büroos hilinemisega alles 27. jaanuaril 1952. aastal.

Vastvalminud uus kirik oli aga kohalikule täitevkomiteele pinnuks silmas. Vaimulikele ja koguduse nõukogule heideti ette, et täitevkomiteed ei teavitatud kiriku ehitamisest õigeaegselt ega tehtud õigeaegselt tehnilist ülevaatust. Sellest tulenevalt keelas täitevkomitee 1953. aasta alguses uues pühakojas jumalateenistuste pidamise. 26. veebruaril 1953. aastal hoiatas piiskop Roman oma kirjas isa Joanni, et kui suhtluses täitevkomiteega säärane viga peaks korduma, ootab teda Eesti piiskopkonnas vaimulikutööst vabastamine.

Kogudus üritas vaimulikku kaitsta ning saada volinik Pavel Kapitonovilt jumalateenistuste pidamiseks ametlikku luba, saates vastava pöördumise 12. märtsil 1953. aastal. Palvekirjas rõhutati, et teenistuste pidamine vanas ja varisemisohtlikus kirikus on ohtlik ja täiesti võimatu. Volinik Kapitonov andiski loa ja vormistas kogudusega uue tüüplepingu 26. detsembril 1953. aastal. Meeksi kiriku valmimine pälvis lõppkokkuvõttes tunnustuse ka piiskopkonna juhtkonnalt. Tallinna piiskop Joanni (Aleksejevi) soovitusel ja patriarhi resolutsiooni põhjal sai isa Joann 1956. aasta paasapühaks kuldristi kandmise õiguse.

Palverännakute traditsiooni väljajuurimise ja pühapaikade likvideerimisega hakati VÕKNi tasandil tegelema 1958. aasta lõpus, kui selle esimees Georgi Karpov nõudis Eesti NSV volinikult Kapitonovilt järgmiste ettekirjutuste täitmist:

a)     takistada palverändurite juurdevoolu pühapaikadesse;

b)    tuvastada palverännakute korraldajate isikud ning anda nad administratiiv- ja kriminaalvastutuse alla;

c)     veenda piiskoppi keelama palverännakuid ja ristikäike pühapaikadesse.

Volinik Kapitonov alustas 1958. aasta lõpus Eesti piiskopkonnas leiduvate pühapaikade taustauuringut. Kogutud tulemustest selgub, et populaarseim oli Jumalasünnitaja uinumise püha ristikäik Kuremäe naiskloostris asuva allika juurde. Teisel kohal seisis kaks pühakohta: Meeksi jaanikivi ja Saatse kivirist. Jaanikivi kohta on säilinud peamiselt kaks pärimust. Setud usuvad, et kivil magas Ristija Johannes, kes jättis sinna oma jalajälje. Teise pärimuse kohaselt olevat kivil palvetanud 16. sajandi erak, Petserimaa vaga Nikander, mistõttu see omandas imettegeva väe. Setud korraldasid jaanipäeviti (vana kalendri järgi 7. juulil) kivi juures palveteenistusi. Saatse kiriku püha kiviristi austasid kohalikud setud ja venelased püha Paraskeva päeval (vana kalendri järgi 31. juuli) iga-aastase ristikäiguga ümber pühakoja.

Pärast VÕKi juhtkonna heakskiitu käskis VÕKN volinikke alustada selgitustööga. 1959. aasta märtsis soovitas volinik piiskop Joannil lõpetada Kuremäe allika juurde palverännakute korraldamine ning keelata Meeksi ja Saatse palveteenistused ja ristikäigud. P. Kapitonovi ja G. Karpovi kirjavahetus näitab, et piiskop täitis selle soovituse kuulekalt.

Pühapaikade ja koguduste kaitseks välja astuda oli mõeldamatu. Näiteks Kuremäe abikloostri sulgemist 1960. aasta alguses ei peatanud usklike palvekirjad,  protestid ega ettepanek registreerida see vähemalt koguduseks. Protestimist võidi isegi karistada. Näiteks võttiski volinik Jaan Kanter 1963. aasta augustis arvelt maha isa Joanni koos Meeksi koguduse juhatuse liikmetega, kes eesotsas Jakob Kaimiga ei teisaldanud kiriku juures seisvat püha kivi, milleks neid kohustati juba 1959. aastal. Kuna isa Joanni registratsioon koos õigusega pidada jumalateenistusi tühistati, siis juba samal kuul saadeti ta ka piiskop Aleksiuse määrusega „tervislikel põhjustel“ erru. Isa Joann tagastas oma tegevteenistuse loa piiskopkonna valitsusele postiga. Oma 2. septembri 1963. aasta kirjas piiskopi sekretärile Nikolai Koklale kinnitas ta, et raskelt haigena tal ei õnnestunud täita voliniku korraldust pühakivi likvideerimiseks.

Voliniku korraldusele tuli seega alluda. Kivi ümbritsev puittara lammutati ja kivi kaevati samasse mulla alla. Novembris 1963. aastal valis Meeksi kogudus uue kirikuvanema ja juhatuse, uueks hooldaja-vaimulikuks määrati isa Vilemon Talomees.

Pärast seda valusat katsumust isa Joanni tervis ei paranenudki. 21. jaanuaril 1965. aastal ta uinus Määsi vallas ja puhkab oma viimase teenistuskoha, Luhamaa koguduse kalmistul.

Autor

Andrei Sõtšov

Allikad

Eesti Õigeusu Piiskopkonna Teataja 2. aprillil 1951, Nr. 2.

Eesti Piiskopkonna Teataja 11. novembril 1955, Nr. 3

Eesti Piiskopkonna Teataja 25. aprillil 1956, Nr. 1

”Õigeusu kirikutes (kogudustes) teeninud vaimulike nimekiri”. Tallinn, 1975; Koostaja August Kaljukosk. EAA.5437.1.64, käsikiri. Rahvusarhiiv

David Papp. “Eesti Apostliku õigeusu vaimulikud”. Biograafiline leksikon (16.-20.saj). EAA. 5410.1. 247-249, käsikiri. Rahvusarhiiv

Andrei Sõtšov ” Eesti õigeusu piiskopkond Stalini ajal aastail 1945-53″ Tartu, 2004

ERA R-1989 – 3 – 464 Meeksi Ristija Johannesse kiriku kogudus (1945–1990)

ERA R-1961–1–22. L 67–107

ERA R-1961–2s–42, lk 51–54. G. Karpov P. Kapitonovile, 19.12.1958.

GARF R-6991–1–1732, lk 12. Капитонов, Павел. Отчётно-информационный доклад Уполномоченного по делам русской православной церкви при Совете Минстров СССР по Эстонской ССР за I полугодие 1959 года. Таллин, „ 15 ” января 1959 г.

ERA R-1961–2s–46, lk 20–21; vrd GARF R-6991–1–1732, lk 20. Капитонов, П. Секретное письмо (No. 13/c от 10. III-1959г.) тов. КАРПОВУ Г. P. Kapitonov kirjutab (siinkirjutaja tõlge): Minu soovitusel keelas piiskop Joann Kuremäe kloostrile ja Meeksi ning Saatse vaimulikele palverännakute, ristikäikude ja palveteenistuste pidamise püha paikade juures.

ERA R-1961–2s–46, lk 20–21; vrd GARF R-6991–1–1732, lk 20. Капитонов, П. Секретное письмо (No. 13/c от 10. III-1959г.) тов. Карпову Г.

ERA R-1961–1– 95, lk 14–15. Капитонов, П. Отчётно-информационный доклад Уполномоченного по делам русской православной церкви при Совете Минстров СССР по Эстонской ССР за 1959 год. Таллин, „29” января 1960 г.

Заявление от верующих прихожан храма „Пюхтицкого подворья” 29. XI 59 г. SM usuasjade osakonna arhiivitoimikus „EAÕK Kuremäe (Pühtitsa) abiklooster” (nr 8). Lk nummerdamata.

Avaldatud 10/12/2020

Sihtasutus Eesti Teadusagentuuri grant PRG1274