Ivan Boltov (1868–?)

PSALMIST, POSTIÜLEM, KAHTLUSALUNE MÕRVAS

Alajõe kiriku müüri ääres lebab kõveras naise surnukeha, tema näole on heidetud kohmakalt hallikassinine villane sall. Erepunane vereloik immitseb aina kaugemale lumme ja külma talveõhtu hämarus suudab selle ergamist ainult õige pisut tuhmistada. On 1. detsember 1911. Ligidal asuvast kõrtsist kostub läbi külma pärast tihedalt kinnitopitud uste ja akende summutatult elavat jutukõminat. Psalmist Ivan Boltov on just parajasti sellesama kõrtsi poole teel, ta loodab sealt kuulda värskeid uudiseid. Tema jalutuskepi mütsumine vastu kinnitrambitud lund lõhestab õhtuvaikust. Kepp on tugevast puidust ja selle otsas on raske rauast nupp. Ent siis märkab ta laipa. Ta kiirustab ruttu koju tagasi, ta abikaasa pole veel jõudnud ustki lukustada. Ta kokutab väriseval häälel, et kiriku juures on mingi naise surnukeha. Boltov, tema naine Anna, õpetaja Maria Domina ja preestri teenijanna Anna Tverskaja võtavad julguse kokku ja lähevad koos hangedes lebavat musta kogu vaatama. Riided reedavad ta isiku: see on Zinaida Troitskaja, kohaliku õigeusu preestri isa Aleksandri naine. Ja ta on kohe kindlasti surnud. 

Ivan Grigorjevitš Boltovi tee selle stseenini (mis oli arvatavasti tema elu kõige dramaatilisem sündmus) saab alguse Mustveest, mis jääb Alajõest mööda Peipsi kallast minnes umbes 38 kilomeetrit lõunasse. Mõlemad asulad olid sotsiaalse struktuuri poolest ühte nägu: tegu oli vaeste kaluriküladega, mille elanikkonna moodustasid peamiselt venelased, kelle esivanemad olid Peipsi äärde kanda kinnitanud juba sajandeid varem. Piirkond oli toona tuntud oma suure vanausuliste osakaalu poolest. Vanausuliste näol oli tegu õigeusklike kristlastega, kes olid 17. sajandi keskel ametlikust kirikust riituslike reformidega kaasa minemisest keeldumise tõttu lõhenenud. Mustvees konkureeris vanausuliste palvemaja kahe ametliku õigeusu kiriku, Nikolai ja Troitskaja kogudustega [1]. Viimane neist kahest sündis umbkaudu 1830. aastal ning kirikutoimetusi peeti kuni sihtotstarbepärase puitkirikuhoone valmimiseni 1839. aastal ühe Boltovi sugulase majapidamises. 

Sellesse kogudusse sündis ka meie tulevane talupoeglikku päritolu kirikuteener ja sai kohalikus kogudusekoolis ka hariduse. 1884. aastal lõpetas ta kooli ja talle anti õigus teistes samasugustes õppeasutustes õpetajana töötada. Paistab, et kirikuvõimud pidasid ta oskuseid piisavalt muljetavaldavaks, et usaldada talle ühes Pühtitsa nunnakloostri koolidest üsna magus õpetajakoht. Tegu oli kohaliku omavalitsuse soosikprojektiga, millega üritati koguda Balti provintsides toetust nii õigeusule kui ka „Vene programmile”. Boltov õpetas seal aastatel 1887–1894, tõustes viimaks psalmisti ametikohani, mis on õigeusu vaimulikkonna kõige madalam järk. Siis lähetati ta täitma tühja kohta Alajõele, kus oli uhiuus, alles 1889. aastal valminud kirik. Tegu oli vaikse külaga, mis oli oma naabritest ühtelugu reetlike soode ja läbimatute teede tõttu ära lõigatud. Kõige paremini sai Alajõele ligi paadiga, mis jäeti ankrusse järvekaldale.

Keisririigi-aegse õigeusu kiriku psalmistid leidsid end sageli oludest, mida on raske kadestada, seda eriti kõrvalistes ja kaugetes külades. Nende palk, privileegid ja sotsiaalne seisus olid nende preestripühitsusega ametivendadest, preestritest ja diakonidest, märkimisväärselt närusemad, ehkki töökohustusi oli neil sama palju: psalmistid pidid kirikuteenistustel laulma, lugema ja retsiteerima, kihelkonnakoolides õpetama, koguduseliikmete jaoks riitusi läbi viima, lööma kaasa kirikuhoone hooldustöödes, tegema sekretäritöid ja abistama koguduse preestrit kõikvõimalike parasjagu päevakorras olevatete murede lahendamisel. Oma napi töötasuga pidid nad üleval pidama suuri peresid: 1910. aastaks oli Boltovi ülalpidamisel abikaasa, kolm poega ja kaks tütart, kellele ta pidi suutma pakkuda peavarju, toitu ja haridust kõigest 300 rublaga aastas.

Kirikusisesel karjääriredelil ülespoole ronimine võis osutuda nende jaoks erakordselt keeruliseks, kuna psalmistidel puudus harilikult preestriseisusesse ülendamiseks tarvilik seminariharidus. Vaesus ja hariduslike võimaluste nappus lõid sageli soodsa pinnase psalmistide dünastiate tekkeks, milles isad pärandasid oma poegadele edasi ränga dilemma: kas leppida ülikasina teenistusega kirikus või riskida tööotsimisega ilmalikus maailmas? Nõnda pole ime, et reformide perioodil 1905–1917 moodustasid psalmistid ühe kõige vihasematest ja rahulolematutest kildkondadest kogu keiserlikus õigeusu kirikus. Osa sellest raevust oli suunatud nende vahetute ülemuste, koguduse preestrite vastu, kelle osas nõudis kirikumäärus, et psalmistid näitaksid üles absoluutset allumist ja maksimaalset lugupidamist. Eraldatud maapiirkondade läppunud ja suletud õhkkonnas oli sääraseid hoiakuid mõistagi keeruline säilitada. 

Antud konfliktikoht osutus ka Boltovi komistuskiviks ja seda kusjuures veel mitte ühel, vaid kahel korral. 1911. aasta detsembriks oli ta veetnud Alajõel erinevate preestrite alluvuses kokku seitseteist aastat ja tema maine oli laitmatu. Zinaida Troitskaja mõrv tõi aga päevavalgele koguduse sügavad probleemid, mis olid kahe silma vahele jäänud nii kiriklikel kui ilmalikel võimudel.

2. detsembri hommikul jõudsid kuriteopaigale  politseiuurijad. Koroner selgitas lahkamisega välja, et Zinaida surmapõhjuseks oli kaks lööki pähe, esimene nõrgem, teine väga raske – see oli ta kolju üleni purustanud. Osa naise ajuollusest nõrgus lumele, kui teda kirikumüüri äärest tema abikaasa koju viidi. Komissar Conrad von Rengarten visandas mõrvapäevast intervjuude, ülekuulamiste ja läbiotsimiste abil järgneva pildi.

1. detsembri hommikul oli Zinaida oma abikaasale, isa Aleksander Aleksejevitš Troitskile öelnud, et eelmisel päeval olla ta tema äraoleku ajal näinud, kuidas psalmist Ivan Boltov teda läbi akna piilub. Boltov kutsuti vaibale. Alguses eitas ta süüdistusi, siis aga tunnistas, et ta hoidis preestri naisel silma peal, sest ta teadis, et tema kolleeg, psalmist Semen Karpin tegi Zinaidale tihti pikki külaskäike (Zinaida kutsus teda hellitusnimega „Senitška”). Zinaida ei kavatsenudki abielurikkumist eitada ja kuulutas otse, et ta armastab Karpinit. Ta abikaasa reageeris sellele täieliku ükskõiksusega. Isa Aleksander teadis ammu juba mitte ainult oma abikaasa afäärist Karpiniga, vaid ka tema varasematest afääridest eelmise psalmisti Laskejevi ja ühega preestri enda sugulastest. Näib, et ta suhtus oma naise truudusetusse sedavõrd muretult, et ta tegi selle üle oma vennaga suisa nalja.

Seejärel süüdistas Zinaida Boltovit hulga isa Aleksandrile kuulunud „kompromiteerivate” kirjade ja fotode omamises. Nagu politsei tõendusmaterjali inventuurist lugeda võib, oli neil piltidel kujutatud kaht alasti naist erinevates poosides ja stseeni preestri voodi peal, kus figureeris ihualasti preester ja üks daamidest. Boltov ei eitanud süüdistust. Suurema osa fotodest oli ta saanud ühe eesti soost töömehe käest, kes oli need varastanud viis aastat varem pastoraadi renoveerimistööde käigus. Veel ühe foto oli ta saanud psalmist Laskejevi käest, kes oli omakorda saanud selle oma armukese Zinaida käest. Boltov suhtus materjali oma sõnutsi kui „relvastusse preestri vastu”. Ehkki Boltovi ja isa Aleksandri läbisaamine oli sõbralik, oli Boltov nähtavasti eelmiste preestritega end korduvalt täbarast olukorrast leidnud – suhete jahenedes jäi Boltov ilma igasugusest õigusest ja võimust. Nõnda oli ta otsustanud end ennetavalt Troitski vastu relvastada, juhuks kui nende läbisaamine peaks kiskuma hapuks.

Siis väitis Zinaida, et Boltov oli vihane hoopis sellepärast, et Zinaida olla tema lähenemiskatseid tõrjunud. Selle peale läks psalmist raevu ja lahkus preestri majast, samal ajal Zinaida suunas solvanguid sajatades. Koju jõudes veetis ta järgmised tunnid oma naise ja tema sõbranna seltsis vihaselt tüli üle kaevates. Isa Aleksander kutsus samal ajal enda ette aga Karpini ja lasi tal abielurikkumise üles tunnistada. Preester ei ärritunud kordagi ja oli üdini rahulik, enne välja minemist jõi ta oma naisega veel teed. Ta jõudis koju tagasi kell kuus ja avastas, et uks oli lukus. Teenijanna ütles talle, et Zinaida oli läinud Karpini juurde, „keda ta armastab ja kavatseb külastada ilma piiranguteta”. Isa Aleksander reageeris uudisele „osavõtmatult” ja läks kõrtsi, kus ta veetis järgmised tunnid mitmete tunnistajate silme all triktrakki mängides. Seal istus ta ka veel siis, kui talle toodi uudised tema naise surmast. 

Zinaida Troitskajat nähti viimati elusana külapoest lahkudes, kust ta plaanis suunduda tagasi Karpini juurde. Seal oli ta veetnud ka viimased paar tundi enne poeskäiku: Karpin ja Zinaida olid eelneva vahejuhtumi pärast tülitsenud, ent siis ära leppinud. Komissar von Rengarten pööras nüüd oma tähelepanu füüsilisele tõendusmaterjalile, mis oli võtnud pastoraadihoovis keset õue üksi püsti seisma seatud kasehalu kuju. Asja lähemalt uurides leidis ta halu ühest otsast punakat vedelikku ja hallikassiniseid villatutte, mis sarnanesid värvi poolest väga Zinaida sallile. Veel pani ta tähele, et halu külge oli jäänud mitu pikka blondi juuksekarva. Siis märkas von Rengarten äkki, et Boltov jälgib teda.

Paistab, et sellest hetkest alates sai Boltovist tema uudishimu, kuriteopaiga avastamise ja šantaažiplaanide pärast juhtumi peamine kahtlusalune. Ta arreteeriti ja saadeti Jõhvi vanglasse kohtuistungit ootama, mis leidis aset Narvas 31. mail 1912. Ükski ülekuulatud tunnistajatest ei paistnud uskuvat, et Boltov oleks võinud sellise teoga hakkama saada. Mitmed Alajõe küla elanikud palusid kohtul Boltovi lunaraha vastu vanglast vabaks lasta, kuna ta on „jumalakartlik mees, kelle käitumisele ei saa midagi ette heita; kes pole kunagi isegi sülelast solvanud ja pole samuti ei joodik ega ka lohe.” Vandekohus oli nendega nõus ja mõistis Boltovi ühehäälselt õigeks. 

Zinaida tapjat ei leitud kunagi. Skandaali puhkemise järel koliti isa Aleksander ümber Piirissaarde (osaliselt seetõttu, et mõned tema Alajõe koguduslastest palusid piiskopil talle asendaja leida) ja Boltov lähetati Kuramaa provintsi köstriametit pidama. Alajõe juhtum on tähelepanuväärne, sest see pakub võimalust heita pilku kogukonna vaimulikkonna isiklikesse eludesse. Preestri abikaasa oli petnud teda mitme erineva mehega, sealhulgas ka tema kahe psalmisti, Laskejevi ja Karpiniga. Kolmas psalmist, Boltov, olla teinud talle lähenemiskatseid.  Preester ise oli abielu rikkunud vähemalt kahe erineva naisega (hüüdnimedega „Šura” ja „Vera”), kellega ta oli teinud erootilise sisuga fotosid. Üht neist piltidest jagas tema abikaasa ka oma armukesega. Paistab, et abielupaar oli otsustanud teineteise truudusetust ignoreerida ja et nad jätkasid oma kooselu ainult välise mulje säilitamiseks. Suure tõenäosusega mängisid oma rolli ka Venemaa Keisririigi erakordselt ranged abielulahutusseadused. Zinaida tapmine andis olukorrale traagilise pöörde ning mõrvar võinuks vabalt olla üks asjasse segatud meestest.

Boltovil oli õnnestunud enda kätte saada isa Aleksandri siivutud fotod, mida ta lootis vajaduse korral kasutada väljapressimiseks. Teda motiveeris ilmselt varasem kogemus võimu puudumisega suhetes preestritega. Et Boltov pidas väljapressimist kohaseks abinõuks ei anna tunnistust mitte ainult tema kibedast meelelaadist, vaid osutab ka sügavalt ebavõrdsele võimuvahekorrale preestri ja psalmisti vahel.

Boltov ei jäänud Kuramaale kauaks pidama. 1914. aastal asus ta tööle õpetajana Lohusuu (25,5 kilomeetrit Alajõest) kihelkonnakoolis ning saatis seal mööda rahutud sõja-aastad ja iseseisva Eesti vabariigi asutamise 1918. aastal. Rohkem ta psalmistitööd ei teinud. Riigi ja kiriku lahutamisega jäi uus Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (esmalt autonoomne ja seejärel Moskvast iseseisev) ilma valitsuse toetusest, millest oli keisririigi aegadel makstud vaimulikkonnale palka. Nüüdsest alates olid preestrite ja psalmistide ametikohad ja palgad sõltuvad koguduse toetusest ja suvast. 1920ndate ja 1930ndate aastate rängad majandussurutised tõid endaga vaimulikkonna jaoks kaasa sügavalt keerulisi olukordi. Psalmistide jaoks lisas õli tulle asjaolu, et regulatsioonid nõudsid neilt endiselt vastuvaidlematut allumist preestritele, nende palgad olid endiselt madalad (vahest isegi madalamad, kui enne) ning et nende elutingimusi ja palka kontrollisid nüüd kogudused, mis võisid olla täis rahulolematuid ja vigu otsivaid inimesi. 

Pärast 1919. aastal oma õpetajaametist ilmajäämist ulatasid Boltovile abikäe vanad sõbrad Alajõelt. Koguduse nõukokku kuulus nüüd mitu inimest, kes olid 1912. aasta mõrvajuurdluse ja kohtuprotsessi ajal tema eest kostnud. Nõnda valiti ta 1924. aastal ühehäälselt taas psalmistiks, talle määrati palk suurusega 15 000 Eesti marka aastas ja tal lubati kasutada elamispinnana pastoraadihoone kütmata majaosa. Nii palganumber kui pastoraadihoone olid tillukesed, viimasesse pidi mahtuma elama peale Boltovi perekonna ka preestri pere ja tolliametnik, kes tegi seiret Peipsi järve kaubandustehingutele. Kihelkond oli aga küllalt suur, ümbritsevate külade peale oli hajusalt jaotunud kokku umbes 1200 inimest. Kaugemal elavate koguduseliikmete teenimiseks pidi Boltov võtma ette pikki ja võimalik, et ka rahaliselt kulukaid reise ja nii oli ta sunnitud ots otsaga kokku tulemiseks lisatööd otsima: ta täitis ühtaegu nii kiriku koormeistri, majahoidja, koguduse nõukogu sekretäri kui ka Alajõe postiülema ametikohuseid. Anna Boltova küpsetas kirikule armulaualeiba ja nende vanim poeg, Vladimir, laulis kirikukooris. Mõlema töö eest maksti väga väikest tasu. Katsed Boltovi elujärge läbi kiriklike ametikõrgenduste parandada osutusid viljatuks ning tema diakoniks ordineerimise avaldus ei saanud kunagi vastust. Siiski oli Boltovil rohkem õnne kui paljudel teistel tema kaasaegsetel psalmistidel ja ilma tööta jäänud Vene preestritel, kes pidid äraelamiseks tegema vabrikutööd.

1925. aastal sai Alajõe preestriks isa Grigori Gorski, kes oli Eestisse põgenenud Venemaalt. Suurema osa oma elust oli ta olnud õpetaja, preestripühitsuse sai ta alles 1917. aastal. Põhimõtteliselt oli tegu poissmehega (ta abikaasa oli jäänud maha Nõukogude Liitu), kes elas üksinda ja oli tuntud oma askeetliku eluviisi poolest – tema ainus arvestatav pahe oli armastus kange tee vastu. Ehkki Boltovi ja Gorski vahelised suhted olid alguses head, sugenes mõne aasta möödudes nende vahele ebakõla. Anna Boltova pani suhete jahenemise Gorski ja ühe Nõukogude Liidust saabunud nunna kooselu arvele, kuivõrd viimane olla väidetavalt Boltoveid jälestanud. See variant on aga ebatõenäoline ja suure tõenäosusega oli tüliõunaks hoopis Boltovi ebaseaduslik puskariäri, mida ta ajas pastoraadihoones. Gorski pani seda pahaks ja heitis Boltovile peale selle ette ka veel liigset tõredust kiriklike kohustuste läbiviimisel.

Nende tüli päädis 1929. aastal Gorski palvega koguduse nõukogul Boltov ametist vabastada. Kuna nõukogu teadis, et Boltovil on koguduses palju toetajaid, määrati istung augustikuu algusesse, mil paljud koguduseliikmed olid töö jaoks mujale rännanud. Hääletus mängis välja otsustavalt Boltovi kahjuks: 41 häält oli tema vastu, 3 poolt. Vallandamisotsuse ametlikuks tegemiseks vajati aga Narva Piiskopkonna Nõukogu templit. Narva saadetud avalduses loeti üles 15 kaebust Boltovi vastu, alustades eelpool mainitud salaviinaärist ja lõpetades ahistamisjuhtumiga ülestõusmispühade teenistusel, mil Boltov olla üht õpetajannat vägisi suudelnud ja teda tagumikust krabanud. 

Piiskopkonna võimukandjad reageerisid kiiresti ja asja saadeti uurima naaberkihelkonna preester isa Nikolai Tsvetajev. Rohkete intervjuude käigus avastas Tsvetajev, et suurem osa süüdistusi Boltovi vastu olid alusetud: näiteks eitas väidetavalt seksuaalse ahistamise ohvriks langenud õpetajanna kategooriliselt, et Boltov oleks teda kunagi puudutanud. Tsvetajev uskus, et suurema osa neist süüdistustest oli sepitsenud kokku Gorski rivaalist vabanemise eesmärgil. Mõned väidetest leidsid aga kinnitust: Boltov müüs tõepoolest pastoraadihoones salaviina ja oli tõepoolest Gorskile koguduseliikmete juuresolekul jämedaid asju öelnud. Samuti oli ta olnud kirikupühade tähistamiste ajal korduvalt purjus. Ja viimaks, Boltovi vanus (tüli ajal oli ta 61) tähendas, et tema hääl ja nägemine muutusid aina kehvemaks. Ta ei suutnud enam lugeda teenistusraamatuid ega korralikult laulda ning tema poeg Vladimir pidi sageli teda koormeistrina asendama. Sellest piisas, et piiskopkonna nõukogu ta ametist vabastaks. 

Boltov ei kavatsenud aga asja sinnapaika jätta. Nii Boltov ise kui ka tema naine (tasub märkida, et too oli peaaegu et kirjaoskamatu) kirjutasid erinevatele kirikutegelastele kaebekirju ja ähvardasid asja kohtusse anda, kui vallandamisotsust tagasi ei võeta. Samuti keeldus Boltov kuni järgmise kevadeni oma eluruume vabastamast. Võib ainult ette kujutada, milline läbisaamine valitses tema ja Gorski vahel kitsukeses pastoraadihoones külg-külje kõrval pikki talvekuid mööda saates. Viimaks kirjutas suur seltskond Boltovi toetajaid soosingu märgiks avalduse, milles nad vihjasid, et suur usuvahetuslaine baptistide kirikusse võis olla Boltovi lahkumise tagajärg. Isa Tsvetajev, keda oli samuti pommitud kohtuga ähvardamise ja vihaste kirjadega, uuris piiskopkonna nõukogult, et miks oli Boltov vallandatud, kui tema juurdlus oli ometigi mõistnud Boltovi suuremas osas õigeks. Piiskopkonna nõukogu, kartes nüüd, et Boltovi toetajad kasutavad tema ametisse ennistamiseks ära tema mantlipärija valimisi, palus Narva piiskopil määrata Alajõele uus psalmist oma parema äranägemise järgi, vältides seega avalike valimiste korraldamist. 

Boltovi lugu saab selle vahejuhtumiga punkti. Ehkki kohatisi viiteid tema toetajate „kihutustööle” kohtab veel kuni 1931. aastani, ei elanud Boltov ise selleks ajaks enam ammu Alajõel. Gorski suri õige pea pärast tüli 1930. aastal südamerabandusse. Atakk tabas teda kartulivõtutöödel, kartulite kasvatamine oli talle olnud oluline lisasissetulek. Näib, et Vladimir Boltov, Ivani vanim poeg, olla veel mõneks aastaks Alajõe koormeistri kohale jäänud. Tema lauluoskuse tase annab mõista, et teda oli ilmselt koolitatud psalmistikarjääriks. Vanast Boltovist polnud aga rohkem midagi kuulda ja artikli kirjutamise hetkel on tema surmakoht ja -kuupäev teadmata. 

Väljapressija ja kooliõpetaja, kahtlusalune mõrvas ja koormeister, salaviinapruulija ja postiülem – Boltovi karjääri iseloomustab kahtlemata kummastav sulam pühadest ja ilmalikest kvaliteetidest. Ehkki tema puhul võttis see vahekord äärmusliku vormi, ei olnud tegu kaugeltki ainult talle spetsiifilise omadusega, Balti õigeusklik vaimulikkond maadles nende küsimustega alatasa. Eriti muserdavast olukorrast leidsid end aga psalmistid: jäetuna ilma elamisväärsest palgast, karjääriväljavaadetest ja isegi kübekesest autoriteedist, pidid nad kuidagi hakkama saama nii preestrite tujukuse kui ka koguduseliikmete kohati ülemääraste ootustega. 1912. aastal üritas Boltov oma tagalat väljapressimisega kindlustada, ent suurema kaitse asemel mässiti ta hoopis jõhkrasse mõrvajuhtumisse. 1920. aastate teises pooles üritas ta endal hinge sees hoidmiseks salaviina pruulida, ent see üritus lõppes piiskopkonna nõukogu, preestri ja kiriku võimukandjate ühise meelepahaga. Esimese juhtumi puhul päästis teda hullemast lugupeetavamate koguduseliikmete eestkostmine, teises tülis mõistsid aga needsamad koguduseliikmed, kes olid nüüd valinud preestri poole, ta hukka. Psalmistide saatus polnud tõepoolest meelakkumine.

MÄRKUSED

[1] Troitskaja kirik oli ühisusu kirik. Selle asutamise kohta 1848. aastal saab lähemalt lugeda artiklist: https://www.balticorthodoxy.com/dorofei-emelianov

AUTOR

James M. White

ALLIKAD

EAA.105.1.11294 (Ivan Boltovi juurdlus Zinaida Troitskaja mõrva asjus)

EAA.1655.2.2738 (Narva piiskopkonna nõukogu Alajõe õigeusu kirikut puudutavad dokumendid, 1924–1927)

EAA.1655.2.2739 (Narva piiskopkonna nõukogu Alajõe õigeusu kirikut puudutavad dokumendid, 1927–1929)

EAA.1898.1.70 (Alajõe õigeusu kiriku dokumendid, 1925–29)

http://pskoviana.ru/istoriya/istoriya-pskovskoj-oblasti/1335-otets-grigorij-gorskij-sluzhenie-na-blago-otechestvu

https://www.eoc.ee/vaimulik/troitski-aleksander-2/?v=a57b8491d1d8