1905. aasta revolutsioon

1905. aastal lahvatas Venemaa Keisririigis lõkkele revolutsioon. Töölisstreigid ja talupojarahutused lõid riigi niigi hapra sotsiaalse struktuuri kildudeks. Balti provintsid ei olnud erand: Eesti ja Läti talupojad tõusid üles oma pikaaegsete rõhujate, Saksa mõisnike vastu ning kiirelt paisuvates Riia ja Tallinna linnades streikis uus vabrikutöölistest moodustunud klass vaesuse, kõrgete hindade ja ohtlike töötingimuste vastu. Samal ajal tegi keisririigi valitsus revolutsiooni vaigistades üritades mitmeid järeleandmisi. Üks kõige olulisematest kompromissidest oli Tolerantsusedikt, mis jõustus 17. aprillil 1905 ja legaliseeris õigeusust taganemise, lastes inimestel naasta oma eelmiste või perekondlikult päritud uskude juurde. Balti provintsides tähendas see mõõdukat liikumist õigeusu kirikust tagasi luterlusse. Kui kompromissid ei andnud soovitud tulemust, võttis riik revolutsiooni selgroo murdmiseks tarvitusele sõjaväe ja politseijõud.

Järgnev allikas, Juuru kihelkonna kroonika, avab ühe õigeusu vaimuliku perspektiivi nii vägivallapuhangutele maapiirkondades kui ka Tolerantsusedikti järellainetusele.

1905

1905. aasta rahutud ajad jõudsid ka Juuru kihelkonda. Selle aasta sügisel levisid rahva seas trükitud bukletid, mis kutsusid inimesi üles ühinema revolutsioonilise võitlusega. Kes neid lendlehti jagas, ei tea. Bukletid erutasid talupoegi. Detsembris saabus Kapokoili [Kapa-Kohilasse] Revalist [Tallinnast] rongiga jõuk, kes röövis kõik kättejuhtuvad maaomanikud paljaks, hävitades ja rikkudes nende mööblitükke ja omastades nende väärisesemeid. Lisaks sundisid nad mõisatöölisi end hobuvankriga ühest mõisast teise sõidutama. [...]

Esimesele salgale lisandus peagi teine, süütajatest koosnev jõuk, kes olid löönud esimesest seltskonnast Togise [Tohisoo] mõisas lahku. Nad käisid mõisast mõisa samamoodi, nagu esimesed rüüstajad; see tähendab, sundides mõisarahvast end ringi sõidutama. Nad panid segipekstud mõisahoonetele järjest tuld otsa, ehkki neil jäid mõned mõisad kahe silma vahele [...]

Kui väga inimesed neid jõuke kartsid on ilmne tõsiasjast, et paljud neist põgenesid metsa ja peitsid end seal kuni rüüstajate lahkumiseni. Ühel ööl varjasid end seal ka [õigeusu] preestri ja [luteri] pastori perekonnad.

Peagi pärast seda saadeti siia väeüksus. Jõukudest polnud enam midagi kuulda ja kõik oli nii, nagu enne. Kes need rüüstajad olid, pole teada. Karistussalk oli Tappeli külas terve aasta ja selle aja jooksul jagasid nad välja hulganisti ihunuhtlust ja vanglakaristusi nois porgrommides osalemise eest süüdimõistetutele. Alguse sai luterluse eksiõpetusse pöördumine ja koguduse kokkuvarisemine.

1906

1906. aastal hoogustus õigeusklike luterlusse tagasipöördumine. Rahvas käis hulgakesi pastori juures, et too märgiks üles nende sooviavalduse luterlusse tagasi pöörduda. 1905–1906. aastal langesid enam kui 200 inimest [õigeusust] eksiõpetusse. Lisaks sellele viisid vanemad suurel hulgal lapsukesi nende kirjapanemiseks hoopis pastori juurde. Lisame siia tõlkes ühe anonüümse kirja, mis oli adresseeritud [õigeusu] preestrile:

„Kõrgeauline Juuru preester! Kaiu ja Kuimetsa volostid ja mõisad kuuluvad riigikassale. Riigiduumas arutatakse parasjagu talupoegadele maa laiali jaotamise küsimust. Meie oleme [seda] oodanud juba 27–28 aastat. Õigeusku astudes vandusid nad meile, et meile antakse maad. Nüüd palume me teid, kõrgeauline preester, et see lubadus ei jääks vaid lubaduseks. Võite rahvalt selle tõotuse kohta küsida, Kuimetsas ja Kaiul elab veel mitmeid, kes seda ise kinnitada võivad. Paljud neist vanematest, kes lasid oma lapsed [õigeusku] ristida, on nüüdseks loojakarjas, ent nende lapsed janunevad selle järele, mida õigeusu vaimulikkond meile tõotas. Maad on palju, ent lubadus on täitmata. Ja lubadusi, mida ei täideta, peab nimetama pettuseks. Ja kui lood on tõesti nii, siis ei saa öelda, et õigeusu vaimulikud austavad kristlikku seadust ja vandeid, vaid neid peab nimetama petturiteks, kes kasutavad kristlikku seadust ja Issanda nime omakasupüüdlikult ja kes sunnivad paljusid oma usku hülgama. Te peate Jumala nimele kohaseks kõiki neid inimesi tüssata. Omaaegsed usutaganejad uskusid seda lubadust. Ja neid, kes tõotasid püha vande all neile maad (vaimulikkond), peab kutsutama petisteks, kes trambivad Jumala seaduse peal. Usk on tõeline, ent usukuulutajad on petised. [Allakirjutanud] Üks paljude eest.”

ARHIIVIALLIKAS

EAA.1886.1.57.19-20