Isa Vassili Borin (1917–1994)

Isa Vassili sündis 15. veebruaril 1917. aastal Pihkva kubermangus Gorodištše külas, talupoja peres. Tema ema suri varakult ja tema isa abiellus teist korda. Usulist kasvatust said pere lapsed, sh. Vassili, võõrasemalt, kes käis nendega korrapäraselt jumalateenistustel Petseri kloostris. Pere osales ka igal aastal Petseri kloostri traditsioonilistel ristikäikudel ühes imettegevate ikoonidega.

Isa Vassili tundis vaimuliku töö kutsumust juba noorpõlves, kuid 1931. aastal pärast isa surma halvenes pere majanduslik olukord ja tal tuli alustada iseseisvat tööelu. 1936. aastal abiellus ta Ljubov Hlomovaga. Nende perre sündis neli last. 1938. aastal läbis isa Vassili ajateenistuse Eesti Kaitseväes. 1940. aastal tema talu natsionaliseeriti ja tal tuli end varjata Nõukogude okupatsioonivägede eest.

II maailmasõja ajal mobiliseeriti isa Vassili Saksa sõjaväkke. Ta teenis tagavarateenistuses mehhaaniku ja autojuhina. Hiljem ta deserteerus ja liitus partisanidega. Sõjategevuse käigus oli ta mitmeid kordi arreteeritud ja määratud mahalaskmisele, kuid pääses imekombel viimasel hetkel. Sõja lõppedes kolis ta perega Tartusse ja töötas mh ka metsatöödel. Ta külastas tihti Petseri kloostrit, oli sealse munkpreestri Simeoni (Želnini) vaimulik laps. Ta austas väga püha Kroonlinna Johannest, pidades teda suureks vaimulikuks eeskujuks. 1950. aastal alustas isa Vassili Tartu Uspenski peakiriku esipreestri Rostislav Lozinski soovitusel õpinguid Leningradi vaimulikus seminaris, mis jäi esialgu lõpetamata.  

8. juunil 1952. aastal pühitseti isa Vassili Luuga piiskop Siimeoni poolt diakoniks ja sama aasta 16. novembril Leningradi ja Novgorodi metropoliit Grigori poolt preestriks. Aastail 1953-1959 teenis ta preestrina Pihkva piiskopkonnas Finjova Goras, Võssoki Mostsis ja Lossitsas. Loomult oli isa Vassili suhtluses abivalmis, lihtne ja vastutulelik, võites sellega kiiresti koguduseliikmete usalduse ja armastuse. Piiskopi ja oma vaimuliku isa õnnistusel sai isa Vassili loa lugeda vannutamispalveid kurjade vaimude väljaajamiseks, kasutades selleks 1646. aasta Pjotr Mogila talitusraamatut. Tegelemine kurjast vaimust vaevatute ehk seestunutega tekitas mõningates koguduseliikmetes hämmeldust ja arusaamatust.

1959. aastal otsustas isa Vassili jätkata eksternina õpinguid Leningradi vaimulikus seminaris, mille lõpetamisel 1963. aastal sai ta piiskop Aleksiuselt (Ridigerilt) kutse asuda Eesti piiskopkonna teenistusse. Samal aastal määrati ta preestrina teenima Alajõele ning hooldajavaimulikuna Lohusuusse. Volinik Jaan Kanter seisis algul isa Vassili määramise vastu, viidates konfliktile Pihkva oblasti volinikuga 1959. aastal ja Nõukogude usukultusalase seadusandluse ignoreerimisele. Pärast piiskopi ja voliniku läbirääkimisi saavutati kompromiss: isa Vassili sai volinikult loa koos hoiatusega – kui midagi sarnast juhtub Eesti piiskopkonnas – ootab alaline teenistuskeeld.

1969. aastal määras piiskop Aleksius isa Vassili hooldama Vasknarva õigeusklikke. 19. sajandil ehitatud kolmelööviline Vasknarva Eelija kirik hävis II maailmasõja käigus 1944. aastal ja seisis seejärel varemeis. Koguduseliikmed ehitasid varemete juurde väikese puidust kirik-palvela, mis registreeriti 1. jaanuaril 1947. aastal iseseisvaks Vasknarva püha Eelija koguduseks. Enne isa Vassilit hooldasid väiksearvulist Vasknarva kogudust preestrid Nikolai Beljajev (1880-1956) ja Pavel Sokolov (1900-1971) ja munkpreester Laatsar Sarv (1907-1969). Kogudus üritas kiriku taastamistöid algatada 1960. aastal, mis aga ei leidnud piiskop Joanni ega volinik Jaan Kanteri toetust. Vähendamaks pingeid, viidi koguduse vaimulik isa Pavel üle Kiviõlisse ja määrati uueks vaimulikuks munkpreester Laatsar, kes teenis kogudust kuni surmani 1969. aastal. Seejärel sai isa Vassili Vasknarva hooldaja-vaimulikuks.

Vasknarva püha Eelija kiriku taastamine sai isa Vassili elumissiooniks. Töid alustati 1969. aastal ja need kestsid sisuliselt kuni tema surmani 1994. aastal. Tastamist toetas ka Kuremäe klooster eesotsas iguumenja Varvaraga (Trofimovaga).

Isa Vassili jätkas ka vaimuhaigete vannutamist, muutudes varsti üleliiduliselt populaarseks vannutaja-vaimulikuks. 1970-1980ndatel sai Vasknarva palverännaku sihtpunktiks paljudele õigeusklikele. Palverändureid majutati taastatava kiriku juures, nende annetused suunati  taastamistöödesse. Kui 1970. aastal oli Vasknarva aastasissetulekuks 703 rubla, siis 1980. aastaks kasvas see 13 304 rubla ja 1985. aastaks 16 365 rublani. Isa Vassili pidas koguduseliikmetele ja palveränduritele korrapäraselt jumala- ja palveteenistusi, juhtides samaaegselt ka taastamistöid. Lisaks ehitati valmis võõrastemaja ühes abihoonete ning küttesüsteemiga. 1976. aastal alustati kiriku katuse paigaldamisega, mis viidi lõpule 1984. aastal.

Kohtla-Järve rajooni täitevkomitee ühes erinevate komisjonidega üritasid takistada kiriku ehitustöid ning piirata palverändurite voolu, mis aga ei andnud suuremaid tulemusi. Nii näiteks 1972. aastal kurtis Kohtla-Järve rajooni täitevkomitee usuasjade volinik Leopold Piibule, et Borin rikub juba aastaid passirežiimi, olles sisse kirjutatud Tartusse, töötades Alajõel ja Vasknarvas ning viibides tihti Leningradis ja mujal.

1977. aastal ülendati isa Vassili ülempreestriks ja Vasknarva koguduse esipreestriks. 1980. aastal vabastati ta Alajõe ja Lohusuu koguduste hooldamisest. Sellest peale sai isa Vassili eranditult pühenduda vaid Vasknarva kogudusele. 15. oktoobril 1978. aastal pühitses metropoliit Aleksius  Vasknarva Eelija pea-altari ja pidas taastatud kirikus esimese liturgia. Isa Vassili head organisaatorivõimed pälvisid kiriku juhtkonna tunnustuse. Nii näiteks autasustati teda 1981. aastal apostlisarnase Vladimiri III järgu ordeniga ning 1990. aastal anti talle mitrakandmise õigus.

1990ndate alguses halvenes isa Vassili tervis. Ta uinus 29. detsembril 1994. aastal ja tema maine põrm maeti Vasknarva Eelija kirikusse. Isa Vassili mälestus ei lakka praegugi. Paljud õigeusklikud külastavad tema hauda ning palvetavad selle juures, paljud austavad teda jätkuvalt kui püha inimest ja imetegijat.

Autor

Andrei Sõtšov

Allikad

Журнал Московской Патриархии 1988, No. 3, С. 18-20

ERA R-1961–2 s–56, lk 15. Кантер, Ян. О состоянии религиозных православных обществ в Эстонской ССР. Отчет за 1963 ГОД. Таллин, „17” января 1964 г.

ERA.R-1989–3–363 EAÕK Vasknarva Prohvet Eliase kogudus (1947–90)

ERA R-1989-3-354, lk 79. Kohtla-Järve rajooni TK sekretäri O. Parmani kiri NSVL Ministrite Nõukogu j.a. Usuasjade Nõukogu volinikule Eesti NSV-s Leopold Piibule

Вершинин, Александр и игум. Андроник (Трубачёв). БОРИН Василий Антонович.  Православная Энциклопедия под редакцией Патриарха Московского и всея Руси Кирилла. Т. 6, С. 28-29 опубликовано в интернете: 14 июня 2009г. См. подробнее: https://www.pravenc.ru/text/153129.html

Avaldatud 10/12/2020

Sihtasutus Eesti Teadusagentuuri grant PRG1274