Platon (Kulbusch) (1869–1919)

ESIMENE EESTLASEST PIISKOP

19. sajandil ja 20. sajandi alguses jätsid paljud eestlased ja lätlased maha oma kodutalud ning läksid paremaid majanduslikke tingimusi otsides uusasunikeks Siberisse, Krimmi ja Kaukasusse, või siis töölisteks linnadesse, eriti Peterburi. Migrantide usulised vaated tekitasid peavalu Vene õigeusu hierarhidele, kes muretsesid (ja seda põhjusega), et lätlastest ja eestlastest usuvahetajad võivad hiljem õigeusu kiriku luterluse või sektantluse kasuks hüljata. Ehkki isad Adam Simo ja Feodor Kuldsaar (Eesti päritolu õigeusu preestrid) olid juba Peterburis eestikeelsete teenistuste pidamisega algust teinud, määras sinod 1894. aastal pealinna esimest Eesti kogudust juhtima Pavel Kulbuschi, Peterburi Teoloogilise Akadeemia noore ja energiat täis värske vilistlase.

Pavel Kulbusch sündis 25. (13.) juulil 1869. aastal Pärnu lähedal asuvas Pootsi (Podise) mõisas köstri ja kooliõpetaja perre. Ta lõpetas Riia vaimuliku seminari 1890. aastal silmapaistvate tulemustega, mis andis talle võimaluse asuda edasi õppima Peterburi Vaimulikku Akadeemiasse. Seal kirjutatud väitekirjale patukahetsusest luterlikus teoloogias sai osaks heakskiitev vastuvõtt ning Kulbusch lõpetas kooli 1894. aastal. Akadeemias õppimise kõrvalt tegeles Kulbusch aktiivselt misjonitööga eesti õigeusklike seas, jutlustades Peterburi Malaja Kolomna (Väikse Kolomna) linnaosa Püha Peaingel Miikaeli koguduses naabruskonnas elavatele töölistele. Eesti kogudus Peterburi kesklinnas oli ihaldusväärne töökoht, kuhu üritasid teiste seas saada ka isad Simo ja Kuldsaar. Metropoliit Palladi (Rajevski) otsustas aga tööka Kulbuschi kasuks. Kulbusch abiellus seejärel Nadežda Losskaja, Riia konsistooriumi mõjuka sekretäri tütre ja Kulbuschi enda Riia seminari koolikaaslase õega.

Isa Pavel oli üks Jurjevi Püha Märter Issidori Vennaskonna (1898) asutajatest; Issidori kultus õilmitses Balti provintsides 19. sajandi viimastel aastakümnetel. Ühes piiskop Venjamini (Kazanskiga), vennaskonna esimehega, sai Kulbuschist üks õigeusu linnamisjoni võtmefiguuridest: ta osales sotsiaaltöö korraldamises, tõlkis eesti keelde Kroonlinna isa Joanni kirjutisi ning õpetas mitmetes erinevates linnakogudustes. 1900. aastal määrati ta Peterburi piiskopkonna Eesti koguduste dekaaniks. Sellel ametikohal töötas isa Pavel innukalt kogudustesse inimeste haaramise nimel, kasutades oma uuest kirikust kuulutavate lendlehtede levitamiseks suisa linnapolitsei abi. Eesti õigeusu identiteedi määratlemiseks ning koguduseelu korraldamiseks otsis ta tuge ka võimudelt, oma säärast valikut põhjendas ta Eesti migrantide „de-õigeusustumisele” osutamisega.

1900. aastatel kogus ta annetusi, et ehitada nii Eesti kui ka Vene kogudust teeniv Jurjevi Pühale Issidorile pühendatud kirik. Veel asutas ta kooli, varjupaiga ja töötutele naistele suunatud koolituskeskuse. 1909. aastal, pärast oma naisest lahku minemist ja ajuoperatsiooni üleelamist hakkas isa Pavel suure õhinaga tegelema kirikuküünlate tootmise tsentraliseerimisega, selle jaoks õppis ta välismaiseid küünlavalmistustehnikaid.

1917. aasta augustis valis Riia diötsees ühehäälselt isa Paveli vikaarpiiskopiks. Kui Balti delegaadid esimest korda seda pakkumist Kulbuschile esitlesid, tundis ta oma Venemaale maha jäävate projektide ning piiskopiameti väljakutsete pärast ärevust, kuid nõustus siiski, öeldes: „Kui kodumaa kirik oli mind välja valinud ja kutsunud, ei olnud mul enam õigust vastu panna ning ma võtsin seda Jumala tahtena.” [i] 

Pärast sinodis pikaleveninud paberimajandust sai isa Pavel lõpuks ametliku kinnituse oma ametissemääramise kohta, mille jaoks ta pidi eelnevalt läbima formaalse abielulahutuse protseduuri. Kulbusch pühitseti piiskopiks 1917. aasta 31. detsembril Revali Aleksander Nevski katedraalis; tema nimeks sai Platon. Kuna Riia peapiiskop Joann (Smirnov) oli 1917. aasta augustis Balti piirkonnast lahkunud, et osaleda delegaadina Vene Kirikukontsiilil Moskvas, jäi Riia piiskopkond ilma hierarhita. Olukorda raskendas veelgi tõsiasi, et suurem osa Balti regioonist oli selleks ajaks langenud Saksa okupatsiooni alla. Nende asjaolude tõttu sai Platonist de facto Riia piiskop, kes administreeris oma Tartu residentsist nii Läti, Eesti (kaasaarvatud Setomaa) kui ka Vene kogudusi. 1918. aastal õnnestus tal vähem kui aastaga käia läbi üle 70 koguduse. Piiskopi külaskäik oli alati suursündmus, mis tõi kohale nii õigeusklikud kui ka luterlased, nõnda et kirikutel oli suuri raskusi kõikide piiskoppi kuulama tulnud inimeste äramahutamisega. 

Saksa militaarvõimudel ei olnud õigeusu kiriku vaenamiseks ühtset strateegiat. Mõnedes piirkondades suleti õigeusklikke koole ning ärandati vara, teistes aga proovisid sakslased õigeuskliku vaimulikkonnaga koostööd teha. Piiskop Platon andis Saksa armee katoliiklikele vaimulikele loa kasutada Tallinna ja Pärnu õigeusu kirikuid sõdurite teenimiseks. Saksa võimud pakkusid õigeusu kirikule selle eest majanduslikku toetust, piiskop Platon oli sunnitud vastuvõtmist tõsiselt kaaluma.

1918. aastal sattus piiskop Platon poliitiliste heitluste keerisesse. 12. novembril 1918, päeval, mil Saksa väed alistusid, koostas Platon avaliku kirja, milles ta kutsus õigeusklikke eestlasi üles abistama demokraatliku ja jõuka kodu-Eestimaa ülesehitamisel. Platon uskus, et õigeusu kirik pidi end taaslooma rahvakirikuna. Ehkki piiskop ei maininud oma kirjas bolševismiohtu, ei jäänud ta kõigis ajalehtedes avaldatud palvekiri punastel kindlasti mitte märkamata. 7. detsembril allkirjastas Lenin dekreedi, millega ta tunnustas Eesti Töörahva Kommuuni ning alustas selle rahastamist. 21–22. detsembril tungisid bolševikud Tartusse ning moodustasid töölissaadikute nõukogu. See oli juba teine kord, mil Tartu oli sattunud bolševike kätte: esimest korda haarati võim 1917. aasta oktoobris ning kukutati 1918. aasta jaanuaris.

Punalipu heiskamist Tartu raekojas saatis suur vägivallalaine: kontrrevolutsioonilises tegevuses süüdistatuna arreteeriti maaomanikke, poepidajaid, vaimulikke ning isegi keskkooliõpilasi. Oma fanaatilise suhtumisega revolutsiooni ületasid Eesti kommunistid isegi oma mõttekaaslasi Venemaal. Bolševikud sisenesid Tartusse kaks päeva enne jõule 1918. aastal ning keelustasid viivitamatult usulised toimingud. Mõju linna helimaastikule oli kohene: ükski kirik ei võinud enam jõulujumalateenistuse puhul kelli helistada. 

Platon arreteeriti 2. jaanuaril linnatänaval koos oma sekretäri, diakon Konstantin Doriniga. See oli Platoni esimene väljaskäik üle mõne aja, kuivõrd ta oli olnud pikalt raskes gripis. 3. jaanuaril arreteeriti veel kaks õigeusu preestrit (Nikolai Bežanitski ja Mihhail Bleive) ja üks luteri pastor, Traugott Hahn. Mõnedel andmetel võis Tartus arreteeritute ja vangistatute arv ulatuda viiesaja inimeseni. Teised vangid on meenutanud, et piiskop Platon ja pastor Hahn ei jätnud ka vangis oma vaimulikukohustusi unarusse, vaid lugesid evangeeliumi ja lohutasid neid, kes kartsid. Tunnistajad kirjeldasid Hahni ja Platonit veel kui pühakuid, kes pesid paljakäsi tualettpotte ja pöörasid veepumba rasket ratast. 14. jaanuaril põgenesid kommunistid Vabastusarmee rünnaku alla sattudes kiiruga linnast, jõudmata oma kuritööde jälgi ära koristada.

Tunnistaja kirjeldas Kompanii 5 keldris kogetud stseeni nõnda: „Vaatepilt oli nii õudne, et Dante põrgukirjeldused kahvatuvad selle koleda pildi ees, mis niiskes keldris väikse petrooleumlambi valguses minu ees avanes.” Ta luges kokku 23 üksteise otsa kuhjatud surnukeha; põrandad, seinad ja lagi olid kaetud vere ja ajutükkidega. Põrandal oli nii palju laipu, et arst pidi oma tööülesannete täitmiseks nendest üle ronima. Ta ei leidnud ühtki ellujäänut ning koostas tulistamise kohta ettevaatliku aruande. Mõrtsukad olid lasknud vangidel enne pähetulistamist aluspesuni lahti riietuda, et neid ei oleks võimalik hiljem tuvastada. Piiskop Platoni isikut aitas tuvastada panagia tema kaela ümber; tema kehalt leiti piinamisjälgi. 

Uudised armastatud isa Platoni surmast levisid kiirelt. Isa Pavel Bugrov, preester Ninas, kirjutas: „Sellal toimus Jurjevis totaalne bakhanaal ja alguse sai bolševikest kommunistide saatanlik tants; toimusid massilised läbiotsimised, „pursuide” arreteerimised; tavalised inimesed elasid läbi Pärtliöö veresauna; armastatud õpetaja piiskop Platon ja mitte vähem lugupeetud ülempreestrid ja rahvamehed dekaan Mihhail Bleive ja 70-aastane isa Nikolai Bežanitski arreteeriti ning tapeti 14./1. jaanuaril 1919. aastal kell 11 metsikul kombel Krediidikassa hoone keldris Jurjevi lihaturul. Igavene mälestus ja tänu teile, märterkannatajad, kes te kannatasite usu nimel!” 

Tartu märtrite mälestamist hoiti Eesti iseseisvuse ajal au sees, Nõukogude Liidu ajal pandi preestrite meelespidamine aga kalevi alla. Esimest korda kanoniseeris piiskop Platoni 1981. aastal Vene Õigeusu Kirik Välismaal, 2000. aastal lisati kõigi kolme õigeusu vaimuliku nimed Vene Õigeusu Kiriku märtrite nimekirja. Samal aastal kuulutas Platoni pühakuks ka Konstantinoopoli patriarh. 

Autor

Irina Paert

Märkmed

[i]. Platon, „Mõne lehekene“, 1–3.