Isa Mihhail Suigusaar (1842–1916)

Eesti rahvuslik aktivist, humaanne tsensor

Mihhail (Mihkel) Suigusaar sündis 11. jaanuaril (vana kalendri järgi 3. veebruaril) 1842. a Viljandimaal Kolga-Jaani kihelkonnas Kaavere külas Suigu talus. Pärast kohaliku kihelkonnakooli lõpetamist 1853. a astus ta Riia vaimulikku kooli ja selle lõpetamise järel vaimulikku seminari, mille lõpetas edukalt, seminari parima, esimese järgu üliõpilasena 1863. a. Ta suunati jätkama teoloogiaõpinguid Moskva vaimulikku akadeemiasse, mille lõpetas 1868. a usuteaduse kandidaadina.

Mihhail Suigusaare elutöö võib jagada kolmeks: õppe- ja tsensoritöö Riias, vaimulikutöö Pärnus ning aktiivne ühiskonnaelus ja rahvuslikus liikumises kaasalöömine Pärnumaal.

Esimene eluperiood sidus Mihhail Suigusaare Liivimaa kubermangu pealinna Riiaga, kuhu ta jäi elama 12 aastaks. 1868. a sügisest määrati ta Riia vaimuliku kooli ja vaimuliku seminari õpetajaks, algul katekismuse lektoriks, seejärel kirikuslaavi, vene keele ja ajaloo, eesti keele ning seminari üldajaloo õpetajaks ning kõige lõpus raamatukoguhoidjaks. Seminari kasvandiku, preester Aleksander Värati andmeil oli Mihhail Suigusaar seminaristide seas lugupeetud ja armastatud õppejõud, kelle kursused olid populaarsed ja huvitavad. 

Samal ajal ühiskonnaelus osaledes tuli Mihhail Suigusaar hästi toime nii esimese proovikivi - loa hankimisega esimese eesti üldlaulupeo jaoks 1869. a, kui ka järgmiste ülesannetega. Alates 1. veebruarist 1870. a oli Mihhail Suigusaar ka õigeusu jumalateenistuse raamatute eesti keelde tõlkimise komitee liige. Riias abiellus ta preestri tütre Maria Smelskajaga.

Samuti sai Mihhail Suigusaarest eestikeelse kirjanduse tsensor kuni 1879. a. Määramise algusajaks annavad erinevad allikad erineva aastaarvu. Anu Raudsepa andmeil oli Mihhail Suigusaar tsensoriks alates 1868. a.  Anton Laari andmeil oli tsensoriks nimetamise kuupäevaks 15.05.1869.  Samas, preester Nikolai Tsvetkov tugineb Pärnu koguduses leiduvale kirikuteenistuselehele ja kirjutab selleks kuupäevaks 15.05.1870.

Mihhail Suigusaarel tuli tsenseerida näiteks eesti suurkujude Johann Voldemar Jannseni, Lydia Koidula ja Carl Robert Jakobsoni kirjatöid. Meeldiva loomuga inimesena oskas ta erinevate inimestega lävida. Kaasaegsed hindasid tema teeneid tsensorina, kes neil „oma südame järgi vihmavarju peakohal ja kilpi ees hoidis”.  Fr. R. Kreutzwaldi ja Carl Robert Jakobsoni kirjavahetusest 21. oktoobril 1869. a loeme: „Meie praegune eestikeelsete trükitööde tsensor Riias on niivõrd humaanne, et sealtpoolt enam midagi karta ei ole.“  Lühidalt - rahvuslikku ärkamist toetava tsensorina tegi Mihhail Suigusaar palju eesti kultuuri arengu hüvanguks. Tänased kultuuriloolased toovad samuti esile tema leebust ja heatahtlikkust eesti kirjanduse suhtes ning tunnustavad eesti rahvale kallite sõnade, näiteks „priius” ja „Eestimaa” lubamist lauludesse. 

Anton Laar oma artiklis „Ülempreester Mihkel Suigusaar" kirjutab tsensorist nõnda: „Suigusaare kui tsensori teenus oli see, et 1870. a C. R. Jakobsoni Kolm isamaa kõnet päevavalgust said näha, mis Eesti sumbunud poliitika õhku rohkesti värskendas ja ärkamisaja tähtsaks tõukejõuks oli. Pärastpoole mõjus M. Suigusaar palju selleks kaasa, et Jakobson oma Sakala käima sai.”  Seega - Mihhail Suigusaare tsensoriabi ja isiklike lähedaste suheteta Liivimaa kuberneri Alexander Üxkülliga poleks meil ei Jakobsoni isamaakõnesid, Sakalat ega ka Pärnu lauluseltsi Endla põhikirja kinnitust.

Mihhail Suigusaar oli C. R. Jakobsoni lähim ja ustavaim sõber, jagades temaga nägemusi eesti rahvuslikust ärkamisest. Nimetatud isamaalistele aadetele ja neist kantud ettevõtmistele jäi ta lõpuni truuks.

Mihhail Suigusaare Riia-eluetapp lõppes järsult vabastamisega vaimuliku seminari õppejõu ametist 29. augustil 1879. a. Aleksander Värati andmeil oli üleviimise põhjuseks juhtkonna rahulolematus tema soosiva suhtumisega eesti ja läti seminaristide seas kasvavasse rahvuslikku ärkamisse, samuti ka kaebused Sakala tegevuse liigse protežeerimise kohta.  14. oktoobril 1879. a pühitseti Mihhail Suigusaar preestriks Pärnu Katariina kirikus ja määrati sama aasta 25. oktoobrist ka samas eestseisjaks. Pärnu Katariina II pihtkonna eestikeelse vaimulikuna võitis isa Mihhail paljude eesti õigeusklike südamed ja kogus rahvamehena populaarsust ka väljaspool kogudust. Tema elu oli täis ettevõtmisi, mis kirikule kui ka inimestele palju kasu tõid. 18. novembril 1881. a ülendati isa Mihhail ülempreestriks ning määrati hiljem Pärnumaa I ringkonna praostiks, kellena ta teenis surmani.

Isa Mihhaili ajal loodi Pärnu koguduse juurde kuratoorium ehk Pärnu hoolekande selts, aitamaks vaesemaid koguduseliikmeid. Tema initsiatiivil ehitati korjandussummadega 1885. a uus Pärnu vene vaestemaja, samuti koguduse juurde Pärnu Nikolai linnakool, mille usuõpetajaks ta sai. Usuõpetus oli tollal Pärnu Nikolai koolis ainuke õppeaine, mida sai õpetada lastele eesti keeles. Tänu isa Mihhaili algatusele hakati apostlik-õigeusklikele koolilastele andma usuõpetuse tunde ka Pärnu poisslaste ja tütarlaste gümnaasiumides vastavalt nende usukuuluvusele.

Pärnu linna elanikkonna ja Pärnu koguduse kasv, sh õigeusklike eestlaste juurdevool 19. sajandi lõpus äratas koguduseliikmete seas iseseisva eesti õigeusu koguduse loomise ja mahukama kiriku ehitamise mõtte. Pärnu Katariina segakoguduse eestlastest liikmetele otsustati rajada oma kirik, mille jaoks linn andis tasuta maatüki 1898. a. Ülevenemaalise korjandusega saadi 1902. a kiriku ehituseks 30 000 rubla kokku. Ehitamise eestvedaja oli isa Mihhail, kes oli ka eesti koguduse esimeseks preestriks 1904–1905. Tema sooviks oli pühisteda kirik Issanda muutmise auks, et sellest paigast saaks eesti õigeusu rahva valgustuse ja kirgastumise koht. Uue kiriku nurgakiviks sai likvideeritud Pärnu Põllumeeste Seltsi endine nurgakivi, millele raiuti aastaarv 1903, toonitamaks, et nüüdseks oli seltsi algatus Jumala tahtel saanud nurgakiviks uuele vaimulikule majale. Historitsistlik vanavene stiilis kirik (arhitekt V. Lunski, ehitusmeister K. Klein) silmapaistvalt kõrge sibulkupliga tipneva kellatorni (38 m) ja põhikorpuse nelitisel asuva sibulkupliga tornikiivriga (34 m) valmis ja pühitseti sisse 1905. a.

Pärast uue kiriku valmimist ei tahtnud venekeelne Pärnu Katariina kogudus preester Mihhaili vabastada. Nii jäi ta senise koguduse esikarjaseks. Uude Issandamuutmise kirikusse asus eesti kogudus ja sinna määrati preester Nikolai Tsvetkov, kes valdas vabalt eesti keelt.

Pika-ajalise teenistuse jooksul autasustati isa Mihhaili mitmete kiriklike ja riiklike aupalkadega: näiteks vaimuliku puusaehte (nadbedrennik) ja kuldse rinnaristi kandmise õigusega, 1879. a püha Stanislavi III ja 1900. a püha Anna III järgu ordenitega ning 1909. a Vladimiri IV järgu autähega. Isa Mihhaili teenistus vaimulikuna Pärnus ja Pärnumaal kestis 36 aastat.

Kolmandaks vaatleme isa Mihhaili osalemist ühiskonnaelus ja seltsiliikumises alates Pärnusse määramisest 25. oktoobril 1879. a kuni surmani 1916. a. R. Tomsoni hinnangul oli tema seltskondliku tegevuse peaeesmärk rahvusliku ainelise ja vaimse kultuuri, ilmaliku ja vaimuliku rahvahariduse sügavuti ja laiuti arendamine - rahvusliku enesehinnangu tõstmine. 

Aastail 1879–1884 ja 1885–1888 oli isa Mihhail selleaegse Pärnu Põllumeeste Seltsi tegevliige ja pärast C. R. Jakobsoni surma 1882. a selle esimees. Nagu näeme, on ülempreestri tegevus läbinisti põimunud C. R. Jakobsoniga nii tema eluajal kui pärast surma. Mõlemad uskusid, et eesti talupoja tugevus seisneb tema ammutamatus jõus, nägid talupoega harituna nii ilmaliku kui vaimse koolituse kaudu. Olles ise pärit talupidaja perest, mõistis isa Mihhail lihtpõllumeeste muresid ja soove, maamuld ei olnud tema jaoks kunagi võõras.

Anton Laar oma artiklis Mihkel Suigusaarest märgib järgmist: „Tema eestvõttel ostis selts omale suure maatüki ja ehitas endise väikese vana maja asemele 1885. a kena uue maja. Selle maja õnnistamisel 10.11.1885 kutsus Suigusaar suguvendi ja õdesid üles C. R. Jakobsoni Kurgja talukohta võlgade alt päästma ning tema pärijatele tagasi lunastama. Ta tähendas, kord olla Jakobson kadunule ütelnud „Kui Kurgja talukoht peaks minu pärijate käest võõrastele minema, siis tahaks ennast hauas ümber pöörata!". Asi leidis nii Suigusaare kui ka teiste selleaegse paremate Eesti poegade toetusel osavõtmist. Rahakogumiseks tehti üleriigiline korjandus. Rahakogumise kohta säilinud raamatud on praegu Rootsis Göteborgis Irene Aleksenderseni valduses: Mihkel Suigusaar oli tema vaarisa. Kurgja talukoht lunastati Jakobsoni pärijatele igaveseks päranduseks tagasi." 

Isa Mihhaili käes oli ka Eesti Aleksandrikooli Pärnu komitee peatoimetus. Ta oli ka Pärnu Vene heategeva seltsi liige, karskusseltsi „Valgus" auliige, 1888-1916 Pärnu linna vangikomitee direktor, 1894. a kuni surmani kuulus ta Pärnu linna ja maakonna kooli-kolleegiumisse.

Esimene Maailmasõda tõi isa Mihhaili ellu rohkesti muresid. 1914. a langes rindel tema noorem poeg. 1915. a augustikuu sõjasündmused sundisid auväärses eas ülempreestrit linnast lahkuma, sest sakslased ründasid merelt mürskudega. Et päästa kirikuvara, tuli koos kõigi kirikupäraldistega, rongiga Tallinnasse evakueeruda. Kuna õhtusel ajal ei leidunud enam kinniseid vaguneid, pidi isa Mihhail leppima lahtise platvormiga. Kirikuvara sai päästetud, kuid ülempreestri tervisele andis öine sõit paratamatu hoobi – ta pidi jääma viieks kuuks voodisse. Kuid isegi kui ta ei olnud võimeline teenima, andis ta vaimulikele juhtnööre, jagas korraldusi ja õnnistusi. "Oo, Jumal..." – need oli ta viimased emakeelsed sõnad. Isa Mihhail suri kopsupõletikku 18. veebruaril 1916. Matusetalitus, millel osales 15 vaimulikku, peeti 22. veebruaril 1916.

Kokkuvõttes võib isa Mihhaili julgusega nimetata rahvameheks ja eesti rahvusliku ärkamisaja suurkujuks. Usu- ja koolimehe ning seltskonnategelasena oli tema suurimaks sooviks õpetada eestlastele ristiusu aated, arendada koguduste elu ja lüüa kaasa seltside liikumises. Vaatamata venestamisajale, säilitas isa Mihhail asjalikke suhteid ja sõbralikke oikumeenilisi kontakte teiste konfessioonidega. 75 eluaastasse mahtus õpetaja, tsensori, seltskonnategelase ja vaimuliku töö. Tema aukartust äratav tööpõld oli üpriski lai. Tema elu suurim töö ja ühtlasi ka auväärne mälestusmärk on tema rajatud Pärnu Issandamuutmise eesti õigeusu kirik.

Autor

Isa Andrei Sõtšov