Pühtitsa naiskloostri asutamine

19. sajandi lõpuks oli kloostrikultuur muutunud keiserliku Vene õigeusu üheks tooniandvamaks haruks, Riia diötseesist polnud aga võimalik leida ühtki nunna- ega mungakloostrit. Nõnda alustas kirik kindralkuberneri ja keiserliku valitsusega mesti lüües kloostriehituskampaaniat: 1902. aastaks jõuti Balti piirkonda luua kolm uut nunnakloostrit ja üks mungaklooster. Kuulsaim neist neljast oli Pühtitsa naisklooster Ida-Eestis. Alljärgnevalt on toodud 1885. aastal Venemaa Keisririigi valitsusele saadetud anonüümkiri, mille teemaks on uue naiskloostri asutamine.

Nr 1. Anonüümne märkus, 1885. a

Järgides õigeusu edendamise iidseid tavasid mittevenelastest rahva seas on igatpidi soovitatav, et hiljuti õigeusku astunud eestlaste jaoks asutataks klooster.

Nendeks sihtide saavutamiseks oleks kõige parajam viis asutada naisklooster, mis alustaks tööd koinobiitliku kogukonnana ja areneks aja jooksul täiemahuliseks kloostriks.

Kostroma [Bogojavlensko-Anastasini] nunnakloostrit eeskujuks võttes saab plaanitava kogukonna haridusliku teraviku kiirelt suunata maapiirkondade poole, kus on praegu (nagu kirjutavad hr Kapustin, isa Janson ja teised) tõsine puudus tüdrukutekoolidest, mis seisaksid poistekoolidest lahus.

Teine samalaadne side võiks naiskloostri ja rahva vahele sündida rahvahaigla rajamisel.

Kolmandaks oleks klooster kõige kohasem varjupaik värskete konvertiitide perekondadele, keda Eestimaa elanike praeguse valitsuskorra all nõnda sageli rendimaa ootamatu äravõtmisega taga kiusatakse.

Et näidata, kui oluline on kloostri rajamine värskelt usku vahetanud eestlaste (igati soovitatavas) kiriklik-kultuurilises arengus, võime tunnistajatena üles loetleda: mitmesugused sidemed kloostri ja rahva vahel, millesse panustab lihtrahva seast nunnadeks pühitsetute perekondlikut laadi hool; kloostri lähedane osalus kõigis inimeste isiklikes ja sotsiaalsetes muredes, kaotustes, puudusekannatamistes ja kurbuses, samuti ka kaasaelamine rahva ideaalidele ning kloostri püüd neid täita. Igaüks, kes on kogenud, ning igaüks, kes on näinud, kui lähedal seisab üks tõeline klooster õigeuskliku inimese vajadustele, on kindlasti nüüd veendunud, et kloostri loomine õigeusu karja juurde on soovimisväärne eesmärk. Seda eriti veel sellises karjas, mille ümber elavad võõrad ja vaenulikult meelestatud inimesed, nagu luterlaste seas elavate uute Eesti konvertiitide puhul see vaieldamatult nii on.

Allikas

RGIA, f. 812, op. 1, d. 225

V. Sorokin, „Materialy po istorii Piukhtitskogo Sviato-Uspenskogo zhenskogo monastyria” -- Iz istorii pravoslaviia k severu i zapadu ot Velikogo Novgoroda (Leningrad, 1989), lk 9–10.