Isa Dorofei Dmitrijevitš Jemeljanov (1797–1845)

ESIMENE ÜHISUSU PREESTER BALTI ALADEL

Enne 1840. aastaid ei olnud Vene Õigeusu Kirik Balti aladel sootuks mitte õigeuskliku traditsiooni peamine esindaja, seda rolli täitsid hoopis vanausulised, kes olid vastuseisu tõttu 1650–60. aastate rituaalireformidele ametlikust kirikust välja heidetud. Vanausulisi oli erakordselt arvukalt, mõningatel hinnangutel võisid nad 18. sajandi alguses moodustada kuni 20% Venemaa elanikkonnast.

Tagakiusatutena ja represseeritutena oma uskumuste ning vana rituaalikorra järgimise pärast läksid vanausulised pakku nii Venemaa sügavustesse kui ka üle piiri. Nõnda sattusid paljud neist ka Baltimaadesse, mille Venemaa Keisririik annekteeris alles 1721. aastal, kuid isegi pärast vallutust tähendas Peeter Suure baltisaksa seisusliku omavalitsuse poliitika, et vanausulised jäeti suuresti omapäi. Selle tagajärjel saavutasid vanausuliste kogukonnad Balti aladel säärase prominentsuse, millest nende usuvennad Venemaal võisid ainult unistada. Eriti käib see Riia Grebenštšikovi kogukonna kohta, mille kaupmeeste eliit lõikas linna rahvusvahelisest kaubandusest suurt kasu.

Olukord muutus Nikolai I troonile tõusmisega 1825. aastal. Nikolai, kes samastas kirikusse kuulumist lojaalsusega riigile, algatas kõige süstemaatilisema tagakiusuprogrammi vanausu ajaloos, konfiskeerides ja hävitades loendamatul hulgal vanausuliste raamatuid, kabeleid, palvemaju, kirikuid ja mungakloostreid, ning arreteerides vanausuliste vaimulikke ning juhte. Rünnak Balti vanausu vastu sai alguse Grebenštšikovi kogukonna koolist, mille valitsus sulges 1832. aastal. 

Võtmetähtsusega tööriistaks Nikolai kogu Venemaad hõlmavas tagakiusukampaanias oli ühisusk. Ühisusk loodi 1800. aastal katsena meelitada vanausulisi tagasi Õigeusu Kirikusse, pakkudes neile tagasipöördumisel võimalust säilitada oma armastatud rituaalid ning liturgilised raamatud. Samas osutus ühisusk kõigi osapoolte jaoks äärmiselt ebapopulaarseks: vanausulised pidasid seda lõksuks, Õigeusu Kirik aga nägi ühisusus vanausuliste heaks töötavat viiendat kolonni. Olukorda tõi pöörde Nikolai otsus teha ühisusust riikliku survestamise instrument: kui vanausulistele anti valida oma vara ja preestrite kaotamise ning ühisusku astumise vahel, valisid nad massiliselt teise, luues nõnda üle impeeriumi hulgaliselt uusi ühisusu kogudusi. 

Riia kogukonnale anti ette sarnane valik: minna üle ühisusku või seista silmitsi tagajärgedega. Üks esimesi ühisusku pöördujaid seal oli Dorofei Dmitrijevitš Jemeljanov. 1797. aastal vanausulisest linnakodaniku perre sündinud Jemeljanov oli hariduse saanud ühes Riia sekulaarsetest Vene koolidest, pärast kooli lõpetamist sai temast õpetaja. Pärast mitmeid aastaid ilmalikes koolides töötamist palgati ta 1828. aastal tööle Grebenštšikovi kooli, kus ta täitis ka kogukonna sekretäri kohustusi, ent 1835. aastal sattus ta kogukonna vanematega konflikti ning tagandati ametist. See intsident paistab olevat tõukeks, mis juhatas Jemeljanovi ühisusuni.

Õigeusu Kirik oli juba 1832. aastal läkitanud kohaliku politsei ning kuberneri (küll mõnevõrra osavõtmatul) toetusel Riiga ülempreester Kuzinski, Pihkva misjonäri, edendamaks ühisusku Riia vanausuliste seas. Teda ei saatnud edu: nii avalikele väitlustele kui ka eraviisilistele kohtumistele vastasid vanausulised vältimise, tõkestamise ning kohati suisa vägivallaga. Siiski õnnestus tal lõpuks veenda üht esindajat, rikast ja mõjukat kaupmeest Kozma G. Želtovit, et too kaaluks ühisusku astumist. Želtov oli nõus ühinema aga alles ning ainult siis, kui on ehitatud ühisusu kirik. Tema usuvennad, nagu Želtov väitis, olid ilmselt sama meelt. Rida kaadrivahetusi Õigeusu Kirikus (Kuzinski kutsuti tagasi Pihkvasse ja Pihkva piiskopkonda määrati uus piiskop) lükkasid kirikuehitust edasi kuni 1836. aastani, mil Nikolai I isiklikult asjasse sekkus: vanausulisi “veendi” loovutama oma uut palvemaja, et teha sellest esimene ühisusu kirik. Uue kogudusega ühines umbes neli perekonda, nende hulgas ka Želtovi oma, Želtovist endast sai aga koguduse vanem ja peamine rahastaja. Koguduse eduloost inspireerituna otsustas Nikolai luua uue piiskopkonna ka Riiga, et vanausuliste vastast misjonitööd paremini korraldada. 

Ent uuel kirikul ei olnud veel oma preestrit, vaid ainult Pihkvast lähetatud munkpreester, kes oli vanausuliste seas sedavõrd ebapopulaarne, et tema üleskutsed ühisusuga ühineda põhjustasid avalikke rahutusi. Jemeljanov, kõrgelt haritud ja austatud mees oli seega täiuslik kandidaat; ta ühines ühisusu preesterkonnaga 1838. aastal. On võimalik, et teda veenis vaimulikupühitsust vastu võtma võimalus tegeleda oma tõelise kutsumuse, haridusega. Kogudusekool avati vahetult pärast tema ametisse nimetamist. Peale 57 õpilasega kooli juhtis ta nüüd ka 108-liikmelist kogudust, enamiku tolleaegsete õigeusu linnakogudustega võrreldes oli see erakordselt väike liikmelisus. Samuti polnud mitte kõik koguduseliikmed veendunud usuvahetajad: 1842. aastal raporteeris Jemeljanov, et kakskümmend viis koguduseliiget ei olnud alates ühisusuga liitumisest võtnud vastu mitte ühtegi sakramenti. Üks neist kahekümne viiest, Šeluhhin, saadeti karistuseks allumatuse eest Pihkva kloostrisse patukahetsusele. 

Noore diötseesi ainsa ühisusu preestrina oli Jemeljanov kohustatud tegema ka misjonitööd. 1840. aastal kutsuti ta Kirill Grinkini, Mustveest pärit vanausulise talupoja kongi, kes oli mõistetud Õigeusu Kiriku vastase pühaduseteotuse eest üheks aastaks vangi. Jemeljanov ja Grinkin tegid kokkuleppe: Grinkin vabastatakse, kui ta on nõus astuma ühisusku ning koju minnes seda ka levitama. Pisut aega pärast seda saadetigi Jemeljanov Mustveesse Grinkini peret ning ka üht teist perekonda, kes olid nõus Grinkiniga ühinema, ühisusku pöörama. Alalise preestri ning kiriku puudumise tõttu ei hakanud siiski ühisusk külas kohe edenema. Korraliku kõlapinna saavutas see alles pärast vanausuliste palvemaja konfiskeerimist ning ühisusu kirikuks ehitamist 1848. aastal.

Misjonitöö oli viimselt ka Jemeljanovi allakäigu põhjustajaks. 1841–42. aastal proovis suur hulk Läti talupoegi konverteeruda õigeusku, lootes, et see tõukab Vene riiki sekkuma nende majanduslikesse ja sotsiaalsetesse heitlustesse saksa mõisnikega. Maruvihasena avalike rahutuste üle süüdistas Liivimaa provintsi kuberner Carl Magnus von der Pahlen Õigeusu Kirikut, heites piiskop Irinarhile (Popov) ette usuvahetuse provotseerimist läbi lätlastele materiaalsete hüvede (nagu maa) pakkumise. Pärast tuliseid vaidlusi viidi Irinarh üle teise diötseesi, kuid seda mitte enne, kui skandaali oli haaratud juba ka Jemeljanov. 1841. aastal oli Irinarh palunud teda appi vaagima Läti tulevaste konvertiitide avaldusi ning katsuma läbi nende siirust. Nõnda luges Von der Pahlen Jemeljanovi usuvahetuste provotseerimisel kaasosaliseks ning edastas oma arvamuse ka Pühale Sinodile Peterburis, mis omakorda andis kaasuse uurimise üle siseministeeriumile. Ehkki Jemeljanov vabastati 1844. aasta märtsis kõikidest süüdistustest, on spekuleeritud, et menetlusest tulenev stress viis tema surmani 6. aprillil 1845. aastal, mil Jemeljanov oli 48-aastane. Temast jäid maha abikaasa ja kaks tütart. 

Ühisusk ei saavutanud Balti regioonis kunagi suurt populaarsust. Raksala külas (tänapäeval Läti riigi osa) asutati 1848. aastal veel üks kogudus, kuid see jäi diötseesis ka viimaseks. Ehkki kõik kolm kogudust (Riia, Mustvee ja Raksala) jäid pärast 1917. aasta revolutsiooni ning Eesti ja Läti iseseisvuste väljakuulutamist ellu, olid nad siiski pisikesed: koguduseliikmete arv saavutas Riia kirikus tipu 1860. aastal, mil hingekirjas oli 422 inimest. Vanausuliste kogukonnad püsisid piirkonnas tugevatena, seda tänu oma rikkustele ja poliitilistele sõprussuhetele. Siiski, Balti ühisusk (ja ühisusu isa Jemeljanovi roll selle rajamisel) näitab, kui mitmekesine oli õigeusklik traditsioon impeeriumi äärealadel. Samuti mängis ühisusk otsustavat rolli Riia piiskopkonna asutamisel, mis sai esimeseks sammuks õigeusu institutsionaliseerumisele Balti aladel.

Autor

James M. White

Allikas

F. Kiprianovich, „Ocherk istorii edinoveriia v g. Rige. (Po povodu semidesiatipiatiletniago sushchestvovaniia edinoveriia v g. Rige)“, Rizhskie eparkhial’nye vedomsti, nr 1–21 (1913) ja nr 2–7 (1914).