Isa Kirils Zaics (1869–1948)

JÄRJEPIDEVUS JA MUUTUSED ÕIGEUSKLIKUS LÄTIS

Kirils Zaics omas läbi kogu oma elu Läti Õigeusu Kirikus preestrina suurt mõjuvõimu. Tema Balti õigeuskliku vaimulikkonna seas ainulaadset elukäiku, mis algas sünniga tükk maad enne Venemaa Keisririigi lõppu ning lõppes surmaga pärast II maailmasõda saab kasutada suurepärase näitena illustreerimaks pöörduvaid tuuli ja erinevaid kontekste Läti õigeusus 20. sajandi esimesel poolel. Zaicsi on alates tema surmast peetud märtriks, nõnda leidub tema kohta rohkelt venekeelseid allikaid, seda ka hoolimata sellest, et Zaicsi pole kunagi ametlikult pühakuks kuulutatud. Need allikad keskenduvad peamiselt tema elu viimastele aastatele ning ei käsitle üldiselt tema rolli Läti Õigeusu Kirikus. Minu valik kasutada siinses tekstis tema nime lätikeelset kirjakuju peegeldab antud eluloo fookust tema elu varasematele perioodidele, seda eriti neile, mis möödusid iseseisvas Lätis. 

Zaics sündis 1869. aastal Liivimaal, Vērene volostis (Riiast umbes 80 kilomeetrit idas) taluniku perre ning sai nimeks Kārlis Zaķis. Tema lapsepõlvest pole teada sisuliselt midagi, kuid tema ülejäänud elu saab jagada kolme etappi. Esimene neist algab 1891. aastal, mil ta ilmub Kirill Zaicsi, oma venestatud õigeuskliku nime all Õigeuskliku Riia Teoloogilise Seminari lõpetajate nimekirjas. Enne 1896. aastal Polotsk-Vitebski piiskopkonnas preestriks pühitsemist teenis ta mitmetes Liivimaa kirikutes psalmilauljana. Polotsk-Vitebski piiskopkonna haldusesse kuulus ka Latgale piirkond, millest sai sõdadevahelistel aastatel osa iseseisvast Lätist. Zaicsi peamine ülesanne sel ametipostil oli hoida valdavalt roomakatoliiklikus piirkonnas õigeusu kirikut elus. 1900. aastal lõpetas ta Peterburis kõrgemad misjonikursused ning temast sai latgalite misjoneerimise tulihingeline eestkõneleja. Selle eesmärgi toetamiseks asutas ta vennaskonna ning oli samuti aktiivselt seotud haridusliku tööga oma pikaaegses kodukoguduses Eržepoles (Viļaka lähedal).

Tsaar Nikolai II 1905. aastal välja antud ususallivuse manifest tõi Polotsk-Vitebski piiskopkonda palju konfessionaalset rahutust: mitmed formaalselt õigeusklikud koguduseliikmed pöördusid tagasi roomakatoliku kirikusse. Zaics otsustas talle esitatud väljakutse vastu võtta ning 1907. aastal sai temast piiskopkonna misjonitegevuse juht. Sellel ametikohal arendas ta välja tegutsemisstrateegiaid ning kirjutas artikleid piiskopkonna ajalehte. I maailmasõjas tegutses ta õpetajana ning 1917–18. aastal valiti ta piiskopkonna delegaadiks Kohalikule Kirikukogule Moskvas, kus ta võitles kirglikult liturgiliste uuenduste ning kõigile arusaadavate jutluste eest. 

Kirikukogu lõppemise ajaks oli Zaicsi kodudiötsees kolme erineva riigi, Nõukogude Venemaa, Poola ja Läti vahel laiali jagatud ning tema elus algas uus ajajärk. Kõigepealt teenis ta neli aastat preestrina Grodno katedraalis Poolas (praegu Valgevenes), koju Lätti naases ta sealt 1922. aastal. Lätis tervitas teda peapiiskop Jānis (Pommers), kes tegi temast kiirelt Riia katedraali ülempreestri. Veel võttis Zaics enda peale uue õigeuskliku ajakirja Ticība und dzīve (Usk ja Elu) nii läti- kui ka venekeelse väljaande toimetamise. Kaks editsiooni sisaldasid küll teatud määral sama materjali, kuid väljaanded tegutsesid suuresti iseseisvalt. Samal ajal õpetas Zaics veel taasavatud Riia Teoloogilises Seminaris ning lõi aktiivselt kaasa Läti Vene Üliõpilaste Kristliku Liikumise tegevuses.

Zaicsi rohked ettevõtmised ei takistanud teda aktiivselt misjoneerimast, seda eriti sektide ning teiste peavoolust kõrvale jäävate religioonide vastu. Riia piiskopkonna venekeelne ajakiri sisaldas 1920. aastatel sageli rohkem informatsiooni vähetuntud sektide kui piiskopkonna enda tegemiste kohta. On võimalik, et selline areng võis viia saatusliku hoobini varastel 1930. aastatel: 1931. aastal keeldus Läti Sinod Zaicsi palvest ajakirjade rahastust suurendada Vastuseks keeldumisele lõpetas Zaics lätikeelse editsiooni väljaandmise ning muutis venekeelse editsiooni rahvusvaheliseks eraajakirjaks, mille fookuses oli õigeusu misjoniteoloogia ning “sektiteadus”. 1933. aastal süüdistas peapiiskop Jānis Zaicsi kui tema katedraali ülempreestrit katedraali vahendite omastamises küünlamüügi tulude jaoks mõeldud rahakarbist raha väljavõtmise läbi. 

On raske osutada, mis võis ajendada peapiiskopi säärast süüdistust esitama; kaasaegseid allikaid on vähe ning needki on võrdlemisi kallutatud. Peapiiskop Jānis oli konfliktialdis figuur, kelle osalus ilmalikus poliitikas tõi talle rohkelt vaenlasi nii parem- kui ka vasakpoolsete killast. Veel enam: on märke, mis osutavad, et oma elu lõpu poole muutus ta mõneti paranoiliseks, olles seetõttu varmalt valmis potentsiaalseid vaenlasi teelt koristama. Süüdistuse otseseks päästikuks oli anonüümne kuulutus sotsialistlikus ajalehes Töölisrahva Mõtteid (Трудовая мысль), milles väideti, et Zaics oli süüdistanud Jānist ähvarduskirja võltsimises, mida too oli väidetavalt teinud oma kirikliku autoriteedi kindlustamiseks.

Tüli lõppes Kirils Zaicsi katedraalist lahtilaskmise ja preestriseisusest tagandamisega, samuti tuli tal tagasi maksta 8443 kaduma läinud latti. Zaics püüdis näidata end ohvrina ning ei suutnud raha tagasi maksta, seejärel kadus ta mõneks aastaks Läti õigeusust üleüldse. Zaicsi keeldumisele süüd omaks võtta järgnes aga kohtuasi, mis käis läbi Läti õigussüsteemi kõik kolm tasandit. Kohtuasi ise sai alguse alles 1936. aastal pärast peapiiskop Jānise mõrva ja Läti Õigeusu Kiriku ümberstruktureerimist Konstantinoopolile alluva autonoomse kirikuna. Esimese astme kohtus mõisteti Zaics süüdi, tal kästi raha tagasi maksta ning talle määrati karistuseks kaheksa kuud vanglat. Zaics kaebas kohtuotsuse edukalt edasi ning ta vabastati süüst, kuid prokurörid esitasid uue süüdistuse. Läti kõrgeim kohus mõistis Zaicsi õigeks süütõendite puudumise tõttu, mis osutanuks, et raha võttis just Zaics ja mitte keegi teine.

Soodsast kohtuotsusest hoolimata ei naasnud Zaics enam kirikuellu ning sellega algab tema eluloo kolmas ja viimane periood. Zaics ilmus uuesti avalikkuse ette 1940. aasta suvel uue õigeuskliku ajakirja lugejakirja rubriigis, milles ta kritiseerib kiriku juhtkonda 1936. aastal Moskva patriarhaadist lahku löömise eest. Pärast peapiiskop Jānise mõrvamist ning kvaasi-autoritaarse juhi Kārlis Ulmanise riigipöördekatset (mõlemad leidsid aset 1934. aastal) andis Läti Õigeusu Kirik poliitilisele survele järele ning liikus Moskva patriarhaadi jurisdiktsioonist Konstantinoopoli patriarhi alla. Uut Riia ja Kogu Läti Metropoliit Augustīnsi (Pētersons) on ühtmoodi kirjeldatud nii Ulmanise režiimi käpiknukuna kui ka iseseisva, autoritaarse figuurina. Rahulolematus kerkis kirikus esile aga alles pärast seda, kui sõja käik sundis Lätit 1940. aasta suvel aktsepteerima suuremat mõjuvõimu Nõukogude Liidult. Üks oma rahulolematuse väljendajatest oli Kirils Zaics, kes lõpetas oma kirja sooviga, et ta saaks peagi jälle Lätis vabalt liturgiat pühitseda.

Zaicsi soov läks täide: 1941. aasta alguses kutsuti metropoliit Augustīns Moskvasse, kus teda sunniti oma “skismaatilise teguviisi” eest avalikult pattu kahetsema. Augustīnsi vahetas ametlikult välja metropoliit Sergi (Voskressenski), kellest sai Vene Õigeusu Kiriku Balti piiskopkondade eksarh. Sergi üheks esimestest tegudest eksarhina oli ennistada Kirils Zaics Riia katedraali ülempreestri kohale. Vähem kui kahe nädala pärast okupeerisid natsid Riia ning olukord pöördus taas. Eksarh Sergi keeldus evakueerumast ning jäi Saksa okupatsiooni ajaks Lätti. Sakslased tunnustasid nii Sergi eksarhaati kui ka Augustīnsi Läti Õigeusu Kirikut legitiimsete organisatsioonidena, vältides seeläbi õigeusklike tugevat vastupanu okupatsioonile. Zaics püsis truu oma eksarhile ning Moskva patriarhaadile. Tema misjoniind kulus samuti marjaks ära: Sergi määras ta juhtima Vene sõjavangide laagrites tegutsevat preesterkonda. 

Saksa okupatsioon laienes peagi Nõukogude Liidu läänealadele, kus ateistlik režiim oli õigeusu kirikuelu viimase kahe kümnendi jooksul tõsiselt piiranud. Eksarh Sergi nägi olukorras võimalust end okupatsioonivõimudele kasulikuks teha ning ta pani ette suunata uutele okupatsioonialadele misjoniretk, mis toetaks neis regioonides sakslaste aktsepteerimist. Kuna kohalikel kodanikel polnud alates 1941. aasta oktoobrist lubatud sõjavangide laagreid külastada, nimetati Zaics selle asemel hoopis Pihkva Misjoni (nagu eksarhi ettevõtmine nimeks sai) juhiks.

Pihkva Misjon oli oma kahe aktiivse tegutsemisaasta jooksul erakordselt edukas: kõikjal, kuhu misjonärid läksid, koondusid kohalikud nende ümber, et saada osa usulisest elust, mis oli olnud viimased kakskümmend aastat nende jaoks keelatud. Dokumenteeritud on nõukogude partisanide katse Zaicsi enda poolele üle meelitada, mis kukkus aga Zaicsi lojaalsuse tõttu metropoliit Sergile läbi. 1944. aasta 19. veebruaril vallutas Punaarmee Pihkva tagasi ning Pihkva Misjon lakkas olemast. Zaics, kes oli vahepeal tõusnud protopresbüteri ametiseisusesse, naases Lätti Balti Õigeusu Eksarhaadi Sisemisjoni Osakonna juhatajana. 

Varsti pärast seda mõrvati metropoliit Sergi salapärastel asjaoludel ning Riiale lähenev Punaarmee arreteeris Zaicsi. NKVD mõistis Zaicsi 1945. aasta jaanuaris 20 aastaks vangilaagrisse ning ta saadeti karistust kandma KarLagi (Kasahstanis), kus ta 1948. aasta 28. oktoobril ka suri. Seitse aastat hiljem läksid Pihkva Misjonisse puutuvad toimikud ülevaatamisele ning neis leiti mitmeid ebakõlasid. Enda rehabiliteerimist ei õnnestunud aga Kirils Zaicsil enam pealt näha.

Autor

Sebastian Rimestad

Allikas

Konstantin Oboznyj, „V pamiat’ vechnuiu budet pravednik…”, Posev, 2/2014, lk 18–26