Katedraal

PÜHA ALEKSANDER NEVSKI KATEDRAAL TALLINNas

19. veebruaril 1887. aastal pöördus Revali vaimulikkond Eestimaa kuberneri prints Sergei V. Šahhovskoi poole avaldusega, milles väljendati vajadust uue linnakatedraali järele. Šahhovskoi edastas avalduse siseasjade minister D. A. Tolstoile ning saatis lisaks keiser Aleksander III palvekirja, milles ta palus luba korraldada ehituskulude katmiseks ülevenemaaline korjandus. Veel palus Šahhovskoi, et annetuste haldamiseks ja katedraali kujunduse eest hoolitsemiseks asutataks erikomitee. Katedraali nimetamist prints Aleksander Nevski järgi põhjendas ta sellega, et Aleksandri nimi „on siin piirkonnas seotud kõigile venelaste kallite mälestustega Vene vägede kangelaslikest tegudest õigeusu ja riigi terviklikkuse eest võideldes.”

Šahhovskoi hinnangul kandis pühakukskuulutatud printsi mälestus Eestimaale erilist tähenduslikku kaalu, sest Pühtitsa ümber “lebavad haudades Aleksander Nevski lahinguis langenud sõjamehed” [1] (selline ettekujutus õigeusu igipõlisest kohalolust oli tol hetkel pigem omane lääneprovintside kui Balti alade valitsemisel kasutatud retoorikale).  Veel lõi valitud nimi seose Aleksander Nevski ja Aleksander III vahele, kellest viimase “ülimusliku tahte läbi asub praegune ääremaa nüüd kehalisse ühtsusesse meie suure isamaaga”. Väljapakutud nimi väljendas samuti rõõmu tsaari eluga pääsemise üle Borki jaamas toimunud rongiõnnetusest 17. oktoobril 1888. [2]

Üks Šahhovskoile lähedastest ametnikest rõhutas ehitusprojekti ideoloogilist külge nõnda: „Õigeusu katedraaliga Võšgorodil [Toompea], mis oli kord võõrvõimu tugev kindlus, soovis prints lõplikult kinnitada õigeusu ja Venemaa Keisririigi võitu, mis on Eestimaal saavutatud Balti aladel sisseviidud venestusreformide eest väsimatult võitlemise kalli hinnaga.” [3] Üleskutsetes katedraali heaks annetada kõlasid sarnased mõtted. Kirikuehitust põhjendati venelastest elanikkonna kasvuga ja tõigaga, et luteri kirikust 18. sajandil ümber ehitatud vana katedraal ei suutnud enam täita “oma eesmärki, milleks on olla riigikiriku väärikas esindaja provintsi pealinnas.”

Veel rõhutati, et katedraaliehitusega muutuks „Vene Revali” arhitektuuriline pale, milles „ei ole „Saksa kirikutornide tagant” näha ei õigeusu risti ega kuulda pühapäevast kellalöömist”: „On vaja, et õnnistatud märgiks õigeusu võidust ja monumendiks vapratele usutunnistajatele kaoksid õigeusu kiriku häbistamise välised jäljed. Nii maal kui merel saab kaugele paistma õigeusu katedraali rist.” [4] Ettevõtmise venestav toon peegeldas hästi nende pürgimusi, kes olid pikalt kaevelnud Revali liigselt saksaliku väljanägemise üle.

1888. aasta 2. aprillil andis keiser oma kinnituse üldkorjanduse korraldamiseks ning raha ja ehitustöid haldava komitee asutamiseks. 1894. aastal jagati Venemaal laiali 55 595 korjanduslehte. Prints Šahhovskoi eesistumisel kuulusid komisjoni abikuberner A. P. Vassilevski, provintsiaalinsener R. E. Knjupfer, ülempreester Simeon Popov (Eesti diakon 1875–1909 ja uue katedraali esimene preester aastatel 1900–1909), preestrid M. T. Ikonnikov ja Karp Tiisik, professor Mihhail Preobraženski [5] ja provintsiaalarhitekt E. R. Berngard. 

Komitee esimene koosolek leidis aset 1888. aasta 10. augustil. 1894. aasta 1. detsembriks oldi koos käidud 29 korda. [6] Järgmise viie aasta jooksul kogus komitee kokku märkimisväärse hulga raha: 1889. ja 1899. aasta vahel tõi üleimpeeriumiline korjandus sisse 434 623 rubla, puuduolev summa määrati riigikassast juurde. 1889. aasta 3. novembril märkis komitee Toompeal maha ehitusplatsi, projekt usaldati arhitekt professor Preobraženski kätte. 1892. aasta 17. aprillist pärineva üldise joonise alusel pidi ta ehitama “kolme altari ja viie kupliga vana Vene kiriku stiilis katedraali”, mis mahutaks 1500 inimest. 4. mail sõlmiti Preobraženskiga leping 24 000 rubla peale. Arhitekt ise kirjutas, et katedraal saab olema „nagu Moskva-Jaroslav”, imiteerides nende piirkondade 16. ja 17. sajandi kirikuid, mis on Vene kirikuarhitektuuri kõige äratuntavamad visiitkaardid. [7]

Aleksander III käsul oli romanovlik (või moskva-jaroslavlik) stiil tema valitsusajal impeeriumis juhtiv: antud laad reprodutseeris Moskva ja Jaroslavi 17. sajandil ehitatud kirikuid, eriti nende rikast seinadekoori. Kirikuarhitektuuri vormi ja ideed realiseeriti sel perioodil valdavalt läbi pinnakaunistuste: kirikud pidid esindama vene rahvuslikku kvintessentsi. Moskva-Jaroslavi stiilis Vene arhitektuur sai nõnda Tallinnas uue esinduse plaanitud katedraali ning selle mustriküllase rahvusliku dekoori näol. Kõige lähedasem analoog Tallinna uuele katedraalile oli Nikolajevski katedraal Liepājas (Libau, arhitekt V. A. Kosjakov).

Ehitusplats õnnistati sisse 30. augustil 1893. Avamistseremoonia viisid 1900. aasta 13. aprillil läbi Piiskop Agafangel (Preobraženski) koos Revali vaimulikkonna ning ülempresteer Joanniga Kroonlinnast. Külgaltarid pühitseti Püha Vladimiri (lõunaaltar) ja püha Sergi Radonežski (prints Sergei Šahhovskoi nimekaim; põhjaaltar) nimele. Katedraal on viie kupli ja ristikujulise põhiplaaniga hoone, millel on kõrgust 58 meetrit; Toompea panoraamvaates torkab katedraal hästi silma. Üht nüüdisaegset uurijat tsiteerides: “M. T. Preobraženski arhitektuurilise projekti lõpuleviimise tulemusena sugenes Revali Toompea arhitektuuriansamblisse ebakõla. Samas on võimatu eitada, et Aleksander Nevski katedraali ehitamisega sai linn juurde eksootilise maamärgi, mis tõmbab tähelepanu tänini. Linnaplaneerimise vaatepunktist on tulemus võrreldav olukorraga, mis tekkis Peterburis Verelunastuse kiriku ehitamise järel.” [8] Keiser Nikolai II külastas Revali katedraali 1910. aasta 28. septembril. [9] 1917. aasta 31. detsembril pühitsesid Petrogradi metropoliit Venjamin (Kazanski) ja Luga piiskop Artemi (Ilinski) Platoni (Kulbusch) katedraalis Revali piiskopiks; tegu oli esimese Eesti soost prelaadiga. [10]

Ehitise monumentaalsus, mõjuvõimas asupaik ja tüüpiliselt venelik dekoor muutsid katedraali iseseisvas Eestis rahvuslikult meelestatud kriitika märklauaks. 1922. aastal algatati “kuldsete kuplitega kiriku” [11] mahalammutamiseks suisa korjanduskampaania. Kirjanduse, kunsti- ja kultuuriajakiri Agu kirjutas 1924. aastal: “Toompeale ehitati siis vürst Shahovskoi ettevõttel Aleksander Nevski katedraal-kirik Neo-Vene surrogaat stiilis, ja tema viiest tornist paistsid kullatud, säravad sibulkuplid kaugele üle kogu Tallinna ja Tallinna ümbruse venestamise tähena, venestuspoliitika sümboolina. Õigust öelda, kehastati siin suurepärane poliitiline idee, ja tõesti, paik on selleks hästi valitud, et näidata oma domineerivat seisukohta. See kirik valitseb tõesti siit Toompealt üle kogu Tallinna, kuid Venele omase kultuursuse tundeta ei sobi see monument kuigi harmooniliselt vana linna ilmega, ta on hoopis nagu teisest ooperist. Kõrkuse ja vägivaldsuse sümboolina oma võõrastava idamaa kirju ja kriiskava kujuga on ta mitte ainult oma ajal Saksa parunitele, vaid ka praegu meie iseseisvusele elavaks meeletuletuseks endistest orjaaegadest [---]”. [15]

Viidates pretsedendina hiljuti Varssavis maha lammutatud Bütsantsi stiilis “uhkele [Püha Aleksander Nevski] katedraalile”, soovitas autor katedraali ümber ehitada “iseseisvuse pantheoniks”, eemaldades tornidelt sibulkuplid ja “tüübilised Vene ornamendid”. [12] Kuulsa arhitekti Karl Burmani plaanil ei olnud siiski määratud teoks saada. [13] Tallinna ja Eesti peapiiskop Aleksander (Paulus) osutas, et “orjaajal ehitati üles arvukalt Saksa kirikuid… sümbolitena Saksa võimule, mis on eestlastele palju enam viga teinud, ent mingil põhjusel ei korralda nende hävitamiseks keegi korjandusi.” Ta protesteeris katedraalivastaste “barbaarse ja pahatahtliku tooni” ning “otsatu vaenu” vastu.[14]

1928. aasta oktoobris algatati Riigikogus eelnõu katedraali hävitamiseks järgmise aasta 1. mail. Sama aasta 23. septembril saatis Petseri piiskop Ioann (Bulin) Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku pastorite ja usklikega kahasse Riigikogu esimehele ja riigipeale palve lammutustöid mitte lubada. Samuti palus Rahvusvahelise Rahuliikumise Balti konverents, et „selline projekt agendast eemaldataks” [15], ehkki Riigikogu vasakpoolsed erakonnad väljendasid sellele palvele vastuseisu.

1936. aasta 28. oktoobril andis Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku sinod katedraali ülempreester Nikolai Pätsi (presidendi venna) juhitud Eesti koguduse kätte. 1936. aasta 12. detsembrist kuni 1940. aastani viidi seal jumalateenistusi läbi eesti keeles, Vene kogudus kolis ümber Püha Siimeoni kirikusse. Riigivõimu käsul eemaldati kuplite pealt kuld ja asendati see galvaniseeritud metallist kattega, mis maaliti pärast 1945. aastat roheliseks. Kirikusse riputati Foucault’ pendel. 1937. aastal viidi kirikus läbi remonditöid, samuti peeti 1943. aasta kevadest kuni 1944. aasta juunini tihedat kirjavahetust katedraali edasise hoolduse teemadel. [16]

1945. aasta märtsikuus alustas peapiiskop Pavel (Dmitrovski) katedraali restauratsioonitöödega. Maikuus kohandati liturgiat suurema venekeelse koguduse tarbeks. Keldrikorrusele loodi eestikeelne Andrjevskaja kirik, ent selle kogudus saadeti 1947. aastal laiali. [17] 1961. aasta 3. septembril pühitseti katedraalis peapiiskopiks Aleksi (Ridiger), tulevane Moskva patriarh. Kiriku vaimuliku juhina suutis ta ennetada kiriku sulgemist ja planetaariumiks ehitamist, mis oli päevakorral 1962-63. aastal. Keldrikorrus, mis oli Eesti koguduse sulgemisest saati olnud kasutusel pommivarjendina, kohandati Eesti NSV Riikliku Raamatukogu hoidlaks. [18] Keldriruumid tagastati katedraalile pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1991. aastal. 1999. aasta 16. märtsil registreeriti siseministri juures katedraali koguduseregulatsioonid. Kirikule omistati stauropegiaalne (ehk patriarhi otsealluvuses olev) staatus, ehkki seal hoitakse ka Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku piiskopitooli. 

Revali katedraal oli Balti regiooni ja Aleksander III-aegse impeeriumi üks tähtsamaid kirikuehitisi mitte ainult oma kunstilise kaalu, vaid ka ideoloogilise suunitluse poolest. 1880. ja 1890. aastatel sai Eestimaa kirikuehitusest Balti piirkonnas ainulaadne näide sellest, kui tugevad võisid olla ühendused tsentraalsete, lokaalsete (prints Šahhovskoi isiku näol) ja kirikuautoriteetide vahel; kirikuahitektuur oli oluline mängunupp õigeusu abil kohalike elanike Vene riiki lõimimisel. Tallinna Aleksander Nevski katedraali, nagu ka mitmete teiste vene õigeusu jaatamise poliitikaga seotud Eesti kirikute (Pühtitsa klooster, Lihula Aleksander Nevski kirik) ehituste läbi ei realiseeritud seega mitte ainult religioosseid, vaid ka rahvuslikke ja poliitilisi ideid. Üle impeeriumi kehtivad ühised arhitektuurielemendid olid meenutuseks riigikorra ühtsusest, rõhutades seeläbi ka riigikiriku rolli. 

Siiski on tähtis märkida, et nii Eestimaa provintsis kui ka Balti regioonis üldiselt nähti julgelt venelikku stiili alternatiivina saksa, mitte eesti identiteedile. Nagu ka teiste venestusreformide puhul mõisteti siingi kirikuehitust mitte assimilatsiooniprojektina, vaid ühe võimaliku teena ühendamaks piirkonda Vene riigi ruumi. Kui küsida, kelle vastu need reformid olid suunatud, siis ilmselgeks eesmärgiks oli hävitada Saksa aristokraatia võimumonopol. Reformaatorite ettekujutuses oleksid sellest võitnud nii venelastest tsentraalvõim kui ka eestlastest elanikkond. Eesti esimesel iseseisvusperioodil kleepus aga bolševike vallutuste hirmus südalinna katedraali kui silmatorkavalt veneliku ehitise külge põhjendamatu seostamine Nõukogude Venemaaga.  

Märkusi

[1] S. I. Umanets, Vospominaniia o kniaze S. V. Skahovskom i Baltiiskie ocherki (St Petersburg, 1899), lk 18.

[2]. K. Tiisik, Revel’skii Aleksandro-Nevskii sobor na Vyshgorode (Reval, 1910), lk 15–16.

[3] Umanets, Vospminaniia, lk 16.

[4] K. Tiisik, “Kniaz Shakhovskoi kak radetel’ pravoslaviia v Estliandii’ in Venok na mogilu (Revel, 1896), lk 38–40 (teine pagiatsioon).

[5] Vaata A. Bertash, ‘Tserkovnyi zodchii M. T. Preobrazhenskii i ego raboty v Estliandskoi gubernii’ konverentsikogumikus Sed’mye Piukhtitskie chteniia (Kuremae, 2018), lk 116-124; A. Bertash, ‘Arkhitektor Mikhail T. Preobrazhenskii i ego nasledie v stranakh Baltii i Vostochnoi Evropy’ kogumikus Sztuka Europy Wschodniej – Iskusstvo Vostochnoi Evropy. Nr 6 (Warszawa–Toruń, 2018), lk 61–76.

[6] ‘Svedeniia o deiatel’nosti vysochaishe utverzhdennogo komiteta po sboru pozhertvovanii na sooruzhenie pravoslavnogo sobornogo khrama v g. Revele…’ Rizhskie eparkhial’nye vedomosti (REV), nr 1 (1895), lk 20–21.

[7] M. T. Preobraženski, Revel’skii pravoslavnyi Aleksandro-Nevskoi sobor (St Petersburg, 1902), lk 3–4.

[8] V. G. Ligovski, ‘Natsional’nyi stil’ v arkhitekture Rossii (Moscow, 2000), lk 208-209; V. G. Ligovski, Arkhitektura Rossii XVIII – nachale XX veka. Poiski natsional’nogo stilia (Moscow, 2009), lk 331–332.

[9] ‘Prebyvanie Preosviashchennogo Ioanna, episkopa Rizhskogo i Mitavskogo, v g. Revele, po sluchaiu 200-letnego iubileiia prisoedineniia Estliandii k Rossiiskoi imperii’, REV nr 20, lk 620–621.  

[10] I. Paert, ‘Vosstanovlenie Revel’skogo vikariatstva v 1917 g. i vybory episkopa kak proiavlenie “tserkovnoi revoliutsii” v Rizhskoi eparkhii’, Pravoslavie v Baltii, nr 9 (18) (2020), lk 59–72.

[11] Vaata U. Kalmar (Meletios), „Miks Tallinna Nevski katedraalist ei saanud Toompea panteoni?“ – Tallinna Linnamuuseumi aastaraamat 2008/2010 (Tallinna Linnamuuseum, 2010).

[12] Agu, nr 21 (1924), lk 688.

[13] G. Leo, Karl Burman (Tallinn, 1998), lk 196–198.

[14] Aleksi (Ridiger), Pravoslaviie v Estonii (Moskva, 1999), lk 393–394.

[15] Uus Elu, nr 10 (1928).

[16] TLA. 149-2-63.

[17] V. Berens, Istoriko-statisticheskoe opisanie tserkvei i prikhodov Severo-Zapadnykh eparkhii. Estonskaia eparkhiia (Tallinn, 1974) (koopia käsikirjast, EAA).

[18] J. Plaat and A. Maasik Arne, Õigeusu kirikud, kloostrid ja kabelid Eestis (Tallinn, 2011), lk 178-179.

Autor

Ülempreester Aleksandr Bertash