Isa Karp Tiisik (1843–1922)

„KOHALIKU VAIMULIKKONNA KÕIGE PAREM ESINDAJA”

Karp Tiisik (1843–1922) sündis 1843. aasta 22. veebruaril Otsa mõisapiirkonnas (Jõõpre volost, Pärnu ujezd). Ta õppis Riia Vaimulikus Seminaris aastatel 1853–1863 ja Moskva Vaimulikus Akadeemias 1866–1870, lõpetades viimase kiitusega. Pärast lõpetamist töötas ta seminaris intellektuaalajaloo ja pedagoogika lektorina. 1872. aastast kuni 1879. aastani teenis ta preestrina Suislepas ja Haapsalus, aastatel 1879–1918 oli ta Revali katedraali ja Toompea vanglakiriku preester.

Isa Karpi tähtsust Revali Aleksander Nevski katedraali ehitamise juures on raske alahinnata. Ehitusprojekti ülevaatamisel, annetuste kogumisel ja autoriteetidega suhtlemisel täitis ta projekti jaoks võtmetähtsusega rolli. Tiisik tõlkis eesti keelde religioosset kirjandust ja seaduseid, näiteks tõlkis ta 1889. aastal eesti keelde Aleksander II kohtureformi teksti. 1917. aastal valiti ta Moskva Kirikukontsiili delegaadiks ja 1919. aastal kutsuti ta esimese eestlasena Tartu Ülikooli usuteaduskonda õigeusu süstemaatilise teoloogia professorikohta täitma. Samuti valiti ta piiskopkonna kirikukogu esimeheks, mille liige ta oli olnud 1917. aastast. Veel osales Tiisik Eestimaa Kubermangu Statistikakomitee töös ning õpetas mitmetes koolides usuõpetust.

Karp Tiisikul oli iseseisvas Eestis vastuoluline kuulsus. Mõned tema kriitikud pidasid teda venestuspoliitika kaasajooksikuks, väites muuhulgas, et ta tütar ei kõnele sõnagi eesti keelt. Teised aga austasid teda Eesti huvide kaitsjana, osutades sageli tema Estonia teatri avamisel peetud eestikeelsele kõnele. Keelevalik tõi kaasa ähvardused kuberner Korostovtsevilt, skandaali aitas ära hoida ainult piiskopi isiklik eestkoste. 1880. aastal tõid Harjumaa talupojad kokku 200-pealise ametiühingu, mis oli oma aja kohta küllaltki harukordne. Tiisik aitas ühingul kuberner Šahhovskoilt nõusolekut paluda ning ühingu põhikirjal Peterburist heakskiitu saada. 

Isa Karpi panused Eesti kiriku ümberkujundamisse revolutsioonipäevil ja Eesti iseseisvuse algusaegadel olid märkimisväärsed. Ta osales aktiivselt kõigil kongressidel ja kogunemistel aastatel 1917–1919, tasakaalustades oma kohaloluga kiriku äärmuslikke tiibu. Tartu Kirjandusmuuseum on säilitanud kuus suurt köidet Tiisiku märkmikke, mis sisaldavad ajalehelõikeid ja venekeelseid ülestähendusi 30-40 aasta pikkusest perioodist. Tiisiku kirjutised annavad mõista, et 1905. aasta revolutsiooni vägivald puudutas teda sügavalt: igal aastal mälestas ta 1905. aasta oktoobris Tallinna Uuel Turul toimunud veresauna.

Autor

Irina Paert