Usuvahetusliikumine, 1840. aastad

Kuulujutud väidetavast ümberasustamisprogrammist Lõuna-Venemaa päikselisemasse kliimasse ühes Balti talupoegade viletsa majandusliku seisuga tipnesid tohutu usuvahetamiste lainega Eesti ja Läti luterlaste seas: 1845. ja 1848. aasta vahel astus õigeusku umbes 110 000 endist luteri kiriku liiget.

Alljärgnevalt on toodud väljavõtteid nii kohtute, Õigeusu Kiriku kui ka Vene Keisririigi dokumentidest (tsitaadid D. C. Ryanilt, The Tsar’s Faith: Conversion, Religious Politics, and Peasant Protest in Imperial Russia’s Baltic Periphery, 1845-1870s. PhD diss., University of California, 2008).

NR. 1 JUHAN LEVENSON

Eesti talupoeg Levenson arreteeriti 1845. aasta detsembris süüdistatuna kuulujuttude levitamises, nagu kaasneks usuvahetusega materiaalseid hüvesid. Ülekuulamisel väitis ta oma õigeusku pöördumise kohta järgmist:

Küsimusele, miks ma olin tulnud [enda kohalikku õigeusu kirikusse], vastasin ma, et ma tahan pöörduda Jumala ja Tsaari poole. Pärast seda võttis preester mu passi, millega ma olin Peterburi reisinud, kirjutas mu nime raamatusse ja küsis, kas ma pöördun selleks, et oma mõisniku teenimisest pääseda; ja kui ma vastasin ei, võidis ta mind, asetades mu pea peale niiske rätiku ja öeldes mulle midagi risti andes, aga ma ei saanud millestki aru. Ja ma ei märganud, mis teisi rituaale veel ristimisel tehti, sest ma kartsin. Kes mind täpselt ristis, ma ei tea. Ristimisel oli ametnik kohal. Pärast ristimist tegi preester passi märke.

Kuulujuttude kohta usutletuna vastas Levenson:

Mitmetes kõrtsides, kus oli palju rahvast, kuulsin ma (aga kellelt täpselt, ei mäleta), et tsaar soovib õigeusku pöördumist; et Liivimaal on lubatud pöörduda ainult 1. jaanuarini [1846] ning et igaüks, kes pöördub, saab kuus hõberubla ja kolm mõõtu maad. Ja kindralkuberneri avaldus, et pöördumise eest ei anta midagi, on vale ja anti välja seepärast, et mõisnikud ei taha pöördumisi. 

Aga ma ei levitanud selliseid jutte. Kui Tomas Tazan minu pöördumisest kuuldes küsis, kas ma sain selle eest midagi, vastasin ma, et mitte midagi, ja siis jutu sees ütlesin veel naljana, et pöördumise eest antakse igaühele kolm hõberubla ja kolm mõõtu maad. Aga kas ma ka ütlesin, et pöördumisel oli tähtaeg ja et kindralkuberneri patent on vale, ma ei mäleta. Ma ei rääkinud kellegi teisega enam rohkem pöördumise hüvedest. 

Veel lisas ta:

Septembris Peterburis metsaveol olles kuulsin ma Vene talupoegadelt (aga kellelt täpselt, ei mäleta), et õigeusku pöördujatel läheb käsi paremini, sest kõik mõisnikele alluvad talupojad, kes pöörduvad, saavad hoopistükkis riigi alla. Peterburist tagasi tulles otsustasin ma teiste eeskujul ja seepärast, et venelased on usus hoopis tugevamad kui luterlased, õigeusku astuda.

(Lk 169–171)

NR. 2 PÄRAST USUVAHETUST

1840. aastate usuvahetuslaine järel pidid Õigeusu Kiriku uued liikmed kohanema oma muutunud sotsiaalse ning õigusliku staatusega. Venemaa Keisririigi ametliku kiriku liikmetena olid nad juriidiliselt kohustatud regulaarselt sakramente vastu võtma ning pihil käima. Ent materiaalsetel põhjustel pöördunud ei olnud innukad neis rituaalides osalema ning suhtusid selleks vajalikku paberimajandusse sageli kahtlustavalt. Järgneb piiskop Platoni (Gorodetski) seisukoht 1855. aasta märtsikuust:

Kolm Läti kirikute preestrit on öelnud mulle erinevatel aegadel, et ehkki nende koguduseliikmed tulevad pihile ja armulauale, ei soovi nad nimekirjas enda nime kõrvale risti teha, nagu ma olin eelmise aasta 21. oktoobril kõikides kirikutes teha käskinud. Teised nurisesid juba käsu peale riste märkida ning lahkusid kirikust ilma armulauda võtmata… 

Ma oletan, et see tuleb tõsiasjast, et preestrid ei suuda hästi ja arukalt selgitada, mis on ristide märkimise põhjus… Kui see peaks olema vajalik, selgitage neile, et nad peavad joonistama oma nime kõrvale risti, et preestrid ja võimud teaksid täpselt, kes nende seast on armulaual käinud ja kes mitte, sest neid viimaseid on vaja seaduse alusel sundida oma kristlike kohuste täitmisele.

(Lk 276–277)