Kirikute ehitamine ja õigeusu kirikuarhitektuur Riia piiskopkonnas hilistel 1870. aastatel

1877. aasta lõpus, mil Filaret (Filaretov, 31. detsember 1977 – 23. veebruar 1882), endine Umani piiskop ja Kiievi Teoloogilise Akadeemia [1] rektor nimetati Riia ja Miitavi piiskopiks, võis Balti provintsides kokku lugeda 193 988 õigeusklikku ning 149 kogudust: 123 Liivimaal, 15 Kuramaal ja 9 Eestimaal. Piiskopkonnas oli 157 kirikut, millest 143 olid kihelkonnakirikud ja 5 kodukirikud. 99 kirikut olid ehitatud kivist ning 47 puidust; 7 neist tegutsesid riigi kinnisvaral, 4 rendipindadel ning 23 „ebasobivates tingimustes”. Sama allika kohaselt olid 19 kirikut varemeis, 15 asusid talupoegade kodudes ning 7 kihelkonnakoolides või vaimulikkonna eluruumes. 20 kirikul oli puudus ikonostaasist, kirikuriistadest ning liturgilistest raamatutest. 

Balti provintside kirikuehituse (mille taga seisis suuresti Siseministeerium viimane õitseaeg jäi aastatesse 1878 ja 1879 [2]. Kirikuehitus oli jäänud viimase piiskopi Serafimi (Protopov, 1874–1877) valitsusajal soiku, kuid Serafimil õnnestus siiski teha algust tööga Riia katedraali (3. juunil 1877) ning õigeusu seminari (samuti 1877) ehituse kallal. Monumentaalse muljega seminarihoone (ehitusaastad 1875–1879) kerkis arhitekt Heinrich Scheeli käe all „poolkiriklikus” stiilis, mida peaks õigupoolest nimetama rooma-bütsantslikuks. Seminarihoone projekt oli Scheeli viimane tellimustöö Õigeusu Kirikule. Pokrovskaja kirik asus seminarihoone kolmandal korrusel hiiglasliku kiiverkupli all. Ehitusstiilis kombineeriti õigeuskliku bütsantsi arhitektuuri neorenessanslike vihjetega; sama stiili kasutati veel teistegi Riia suurte õppehoonete juures, Polütehniline Instituut nende hulgas [3]. 

Riia uue kindralkuberneri mahitusel lõi ja kinnitas siseasjade minister 1. veebruaril 1876 uued „reeglid õigeusu kirikute ehitusele Liivimaa, Eestimaa ja Kuramaa provintsides”. 1876. aastast alates oli Balti provintside kirikuehituse peaadministraatoriks ametnik ja riiginõunik Nikolai Artamonovitš Kisselesvki.

10. veebruariks 1878 olid kirikuehitustööd Mustvees, Maardus, Võnnus, Vanamõisas, Karula-Vissis, Räpinas ja Jāņuciemsis lõpule jõudnud ning hooned olid kiriku käsutusse üleandmiseks valmis. Piiskop Filareti valitsusajal ehitati üks kirik Eestisse, Jõõpre kihelkonda (1878–79), samuti avati kogudus Tõrvas, kuhu püstitati puukirik. 

Ühtedeks põnevamateks näideteks selle ajaperioodi arhitektuurist on Alexander Johann Friedrich („Ivan”) Baumanise, Läti esimese kõrgharitud arhitekti vene-roomalikus stiilis punastest tellistest ja maakividest ehitatud kirikud. Baumanis sündis 29. aprillil 1835 Limbazi lähedal Läti laevakapteni perre, õppis 1860–1862 Berliini Ehitusakadeemias (Bauakademie) ning 1862–1863 Peterburi Kunstide Akadeemias, kust ta sai ka arhitekti kutsetunnistuse. Baumanis oli üks Riia Arhitektide Ühingu asutajatest ning peale selle juhtis ta ka Riia Läti Ühingut. Tema projekteeritud on umbes 150 eramaja ning avalikku ehitist, sealhulgas 90 kortermaja. 

Baumanise vene-roomaliku kirikuarhitektuuri näidete hulka arvatakse järgmised ehitised: 11. juunil 1878 preester Vassili Karzovi sisse õnnistatud kivikirik, mis mahutas 600 inimest; kool 40 õpilasele; pastoraadihoone ja puust saunamaja Karula-Vissis; Kristuse Sündimise kirik Võnnus (200 inimesele), mis õnnistati sisse 16. septembril 1879 (praegu tegutseb hoones metodisti kirik); Valmiera Püha Sergi Radoneži kirik 300 inimesele, mis õnnistati sisse 16. mail 1879; Maardu Joanno-Predtetšenskaja kirik, mis pühitseti sisse 2. septembril 1879 ja lammutati 1962. aastal; koolimaja 100-pealisele kooliperele; „igati suurepärase arhitektuuriga” kivikirik ühisusu kogudusele, mis õnnistati sisse 28. mail 1879 [4] ning Püha Vassili Suure kirik Vanamõisas, mis pühitseti sisse 7. oktoobril 1879. 

Baumanise 1800-rublase palgaga lepingut pikendati 1879. aastani, kuna pooleli olid veel Haapsalu ja Põlvamaa kirikute renoveerimine ning Bauska uue kiriku ehitus, mille Baumanis oli projekteerinud 1878. aastal. 

Bauska Püha Jüri (Georgijevskaja) kiriku ehitustööd algasid 1879. aasta juunikuu lõpus. Nurgakivi asetati paika 6. augustil 1879, kiriklikku omandisse võeti hoone sama aasta 28. novembril ning sisseõnnistamine toimus 18. jaanuaril 1881. Kolmeosalisel kirikul on kreeka risti kujuline põhiplaan, mille ida- ning läänetelg on pisut pikemaks venitatud. Hoone keskosa on ruudukujuline ning seda kroonivad viis kuplit, välisfassaad on kaunistatud kolmnurksete frontoonidega. Kaheksanurksed piklikud tornid kuplite all on rikkalikult dekoreeritud. Külgmised tornid on kaetud soomusemustriga ning neid kroonivad sibulkuplid, mis annavad kirikule veneliku välimuse. Keskmisel tornil on kiivrikujuline kuppel. Kiriku keskosa ühendab narteksiga refektoorium, mille kohal on ruudukujulise põhiplaaniga kellatorn, mida omakorda kroonivad madal telkkatus ja kuppel. Poolringikujuliste, sillustega kaunistatud aknaavade peal on dekoratiivsed aknaluugid: karniise ehivad soomusjad kaunistuste read. Punast tellist kombineeritakse pleegitatud detailidega. 

Piiskop Filareti initsiatiivil kavandas ja ehitas Baumanis Riia vana õigeusu surnuaia krundile Vsevijatskaja kiriku (1881–1884), millest sai Venemaa Keisririigi üks suurepärasematest vene-roomaliku arhitektuuristiili esindajatest. Kirikul on kolmeosaline põhiplaan ja poolringikujuline apsiid. Munakujuline katus ja sibulkuplid on kaunistatud nelja poolringikujulise eendusega, mis kinnituvad kupli servade ning Veneetsia akende külge. Kiriku lääneküljel on sambakujuline kellatorn ja refektoorium (1868–1870), mida kroonivad madal telkkatus ja kuppel (nagu Bauskaski). Tugipostide, kaarte, välisfassaadi akende ning poolringikujuliste akende raamimiseks on kasutatud tellisdekoori. Refektooriumil on lame lagi, mille keskel seisab massiivsetel nurgatugedel kerge kaheksatahkne torn. Transepti katus on kaetud poolringikujuliste võlvidega. Itaaliahõnguliste kaunistuste prototüüpideks olid Berliini Püha Markuse kiriku (Markuskirche, 1848–1850, arhitektid G. L. Runge ja A. Stüler; tänaseks hävinud) ning Püha Tooma kiriku (Thomaskirche, 1865–1869, arhitekt F. Adler; konstrueeritud Ravenna San Vitale kiriku ainetel) dekoratsioonid, ent nendest eeskujudest lähtumine ei ole vähendanud Baumanise kirikute originaalset muljet. Riia ja Bauska kirikute kellatornid meenutavad aga Rekonskaja ermitaaži (arhitekt M. A. Štšrupov) ning Moskva Strastni mungakloostri (arhitekt M. D. Bõkovski) kellatorne. 

Baumanis jäi viimaseks õigeusu kirikute ehituse spetsialistiks, kellele maksti ehitusbuumi perioodil korralist palka. 

Piiskop Filareti valitsusajal viidi lõpule veel paari maakivist ja punastest tellistest kiriku ehitustööd, sedapuhku R. A. Pflugi [5] 1875. aasta projektide alusel. Nendeks kirikuteks olid Petropavlovskaja kirik Kokneses, mis õnnistati sisse 1878. aastal (ja mis hävis 1965. aastal), Jõõpre Püha Suurkannataja Georgiose kirik, mis pühitseti sisse 2. septembril 1879, Krestodviženskaja kirik Vestienas (450–500 inimesele), sissepühitsetud 27. mail 1880, ja Joanno-Predtetšenskaja kirik Lēdurgas (200–300 inimesele), mis sai sisseõnnistuse 25. oktoobril 1881. 

Pflug lõpetas külakirikute projekteerimise, kui ta alustas Riias tööd Kristuse Sündimise katedraali projekteerimisega; selle ülesande sai ta siseasjade ministeeriumi käest 1878. aasta 21. juunil. Piiskop Filareti ajal viidi lõpule põhilisemad ehitustööd ning dekoreerimine [6]. Algselt oli kavas tellida ikoonid kohaliku käsitöölase P. A. Zõrkovi käest, kes oli maalinud ikoone Riia ning Valga kirikutesse, lõpuks otsustati aga tuntumate meistrite kasuks, kes olid  peamiselt akadeemilise taustaga ja maalisid bütsantsi stiilis: freskod maalisid kirikusse F. S. Žuravljov ja A. I. Korzuhhin ning ikoonid telliti V. V. Vassiljevi, K. B. Venigi (sünni poolest tallinlane), V. P. Vereštšagini (1835–1909) ja P. M. Šamšini käest. Freskode ning ikoonide ikonostaasil paiknemise kompositsiooni koostas Filaret isiklikult. 1881. aasta 1. oktoobril Pflugile saadetud kirjas väljendas Filaret soovi, et kirikusse tellitaval kunstil „oleks bütsantslik karakter, mis harmoneeruks kiriku arhitektuuriga”. Kuldamistöid tegid käsitöölised Borel Vilniusest ning E. Ivanov Peterburist. Kuplid maaliti helesiniseks. Küttesüsteemi, mis rakendas kiriku kütmiseks keraamilisi ahje ning ventilatsioonisüsteemi, arendas välja arhitekt I. Flovitski; keldris oli lisaks põhisüsteemile veel neli Vene ahju ja üks malmahi. Veesüsteemi projekteeris I. A. Bok. Märkimisväärne hulk käsitöölasi palgati tööle Riiast. Pflug projekteeris samuti katedraali kellatorni, mille joonised ning eeldatav maksumus (60 163 rubla) said keisri heakskiidu 1880. aasta 16. mail. Kellatorni kõrge hinna ning keiserliku heakskiidu küsimise taga oli tõik, et keiser Aleksander II oli katedraalile annetanud 12 kella, mida polnud nende suuruse tõttu aga võimalik originaaljooniste järgi üles seada. Filareti valitsusajal viis Pflug lõpule veel ühe bütsantslikus stiilis Riia kiriku ehituse: ristikujuline Pokrovskaja surnuaia kirik koos kellatorniga (1876–1877). 

1880. aasta märtsis oli Filaretil vestlus oma hea tuttava, silmapaistva misjonäri Püha Nikolaiga (Kasatkin) [7], milles nad arutlesid selle üle, kuidas piiskopimõis („vikaari suvila”, „Dorpati linnaserva parim”) võiks eraldada oma rendi- ning muud sissetulekud misjonitöö toetamiseks Jaapanis. Jaapanisse lähetatud Püha Nikolai pühitseti 1880. aastal Revali, Riia piiskopkonna vikaarpiiskopkonna piiskopiks. Samal aastal ehitas Filaret uuesti üles Illukste-Roždestvo-Bogoroditski nunnakloostri ning kooli hooned ja taastas nende töö [8].

Filareti tegutsemine, eriti aga tema konflikt Läti ülempreestri Mihhail Dreksleri [9], seminari esimese rektoriga (1872–1880), tekitasid Sinodis  teatavat rahulolematust. „Kellegi Riiga piiskopiks lähetamine ei saa olla muud, kui karistus. Saatke mind kasvõi Siberisse või kolkakloostrisse pensionile – viidagu mind siit ainult minema!” olla piiskop Filaret kord vihahoos öelnud [10]. K. P. Pobedonostsev, Sinodi ülemprokurör kirjutas 1882. aasta 11. veebruaril avalikus kirjas Peterburi metropoliit Isidorile (Nikolski), et Filaret tuleks piiskopikohalt eemaldada, ennetamaks „täielikku kaost piiskopkonnas” [11]. Teravad sündmused hakkasid hierarhi tervisele, kes suri ootamatu südameataki tagajärjel 1882. aasta 23. veebruaril 58 aasta vanuselt. Ta sängitati Riia Petropavlovski katedraali [12] parema kliirose alla krüpti. Pärast kiriku sulgemist 1963. aasta oktoobris maeti piiskopi säilmed ümber Jelgava lähistele Riia nunnakloostri ermitaaži Preobraženski kiriku lõunamüüri äärde [13]. Hauda tähistab mustast graniidist rist. 

Filareti lühikese valitsusaja jooksul dikteeris kirikuehitust  peamiselt vajadus varustada kirikutega neid Läti ja Eesti talupoegi, kes olid 1840. aastatel õigeusku pöördunud. Kirikuehitus sõltus üleni aga riigi rahastusest, mida jäi pidevalt vähemaks. Sellest hoolimata jätkati aga kirikukomplekside ehitamist, mis hõlmasid Balti piirkonna kommete kohaselt lisaks kirikutele ka koole ja pastoraadihooneid. Kirikute arv paisus Filareti valitsusajal 182 kirikuni. Stiililiselt domineeris Aleksander II valitsusajale iseloomulik eklektiline mitmekesisus, mis jõudis isegi muidu konservatiivsesse kirikuarhitektuuri. Domineeris vene-roomalik (venelik ja bütsantslik) stiil. Pärast Aleksander III troonile tõusmist muutus valdavaks Vene stiil. Riia piiskopkonda jõudsid stiiliarengud pärast piiskop Filareti surma, mis märkis 1870–1878 aasta ehitusbuumi, Balti regiooni kõige tähtsama õigeusu kirikute püstitamise perioodi lõppu. 

OMAAEGSED ARHITEKTUURIJOONISED

VIITED JA MÄRKUSED

[1] Filaret oli Umani (vikaarpiiskopkond Kiievi metropoliidi all) piiskop 1874–1877 ning Kiievi Teoloogilise Akadeemia (üks Õigeusu Kiriku neljast kõrgharidust jagavast õppeasutusest) rektor 1860–1877. Filaret oli toona ning on tänaseni kõige paremini tuntud oma akadeemias läbiviidud reformide pärast. 

[2] Kirikuehituskampaania kestis Balti provintsides läbi 1870ndate ja oli osalt mõeldud varustama kirikutega 1840. aastatel usuvahetuslaine ajal õigeusku pöördunuid, kes olid seni sageli olnud sunnitud läbi ajama odavalt ehitatud ja kõledate ruumidega. 

[3] Riia Polütehniline Instituut asutati 1862. aastal. 

[4] Obozrenie tserkvei, shkol i prikhodov preosviashhennym Arseniem, episkopom Rizhskim i Mitavskim v 1891 g. (Riga, 1892), lk 93. Ühisusk oli lahk vene õigeusu sees, milles vanausulistel konvertiitidel oli lubatud kasutada liturgias oma rituaale ning kirikuraamatuid. 

[5] Robert Pflug (1832–1885) projekteeris Baumanisega kahasse Liivimaa rüütelkonna hoone, milles täna tegutseb Läti parlament. 

[6] Töö katedraali kallal lõppes 1883. aastal. 

[7] Püha Nikolai Kasatkinit (1836–1912) tuntakse peamiselt Jaapani apostlina, kes viis Jaapanisse õigeuskliku misjoni ning tegeles sellega alates 1861. aastast kuni oma surmani. 1907. aastal sai temast kogu Jaapani peapiiskop. 

[8] Illukste nunnaklooster asutati 1881. aastal. 

[9] Ülempreester Mihhail Mihhailovitš Dreksler (1840–1885) sai hariduse Moskva Teoloogilisest Akadeemiast ning oli seminari rektor 1870–1880. 

[10] Manuil (Lemeshevskij), mitr. Russkie pravoslavnye ierakrhi. 992–1892. nr 3. (Moscow, 2004).

[11] LVVA, f. 1462, apr. 1, l. 181, lp. 144.

[12] Riia Petropavlovski katedraal ehitati Peeter Suure valitsusajal algselt puukirikuna. Katedraal sai sellest 1850. aastal, mil Riia sai iseseisvaks piiskopkonnaks. Katedraali sulgesid Nõukogude Liidu võimud. Praegu asub hoones Ave Soli kontserdimaja ja seal peetakse endiselt jumalateenistusi.

[13] Spaso-Preobraženskaja ermitaaž loodi 1894–96 Jelgava lähistele Riia Troitsko-Sergijevi nunnakloostri juurde.

AUTOR

Ülempreester Aleksandr Bertash

ALLIKAS

Originaalartikkel (tõlge on toimetatud): „Arkhitektura i stroitel’stvo khramov Rizhskoi eparkhii pri episkope Filarete (Filaretove)”, Pravoslavie v Baltii, nr 9 (2020), lk 37–46.