Isa Stefan Bežanitski (1821–1892)

PREESTER JA PATER FAMILIAS

Pihkva seminari vilistlane ja köstri poeg Stefan Bežanitski pani aluse suurele Eesti õigeusklikule dünastiale: kõik tema viis poega said vaimulikupühitsuse (üks neist suri märtrina), kaks tütart abiellusid preestritega, preester sai ka ühest tema lapselapsest ning veel kaks tema lapselast olid Venemaa Keisririigis ühed esimestest naistest, kes omandasid kõrghariduse.  

Kui Pihkva seminaris hakati 1844. aastal õpetama eesti ja läti keelt, avanes eesti keele omandamise võimaluse ka Stefanile. 1846. aastal lähetati ta Riia vikaarpiiskopkonda, kus piiskop Filaret (Gumilevski) ta 23. juunil preestriks pühitses. Bežanitski määrati preestriks Elistvere Nikolskaja kirikusse, samuti teenis ta Tartu Jurjevskaja kirikut “ilma palgata”. 1847. aasta juunis lähetati ta ametikohustusi täitma Saaremaale, Pöide lähedal asuvasse Pokrovskaja kirikusse. Seal sattus ta konflikti luteri kalmistu valvuriga, kes oli sõimlemisega seganud õigeusklike talupoegade matusetalitust. Bežanitski katsumused uues piirkonnas ei olnud siiski asjata: piiskop Filaret tunnustas isa Stefani misjonipingutusi 1848. aastal isiklikult, kuivõrd paljud tema kihelkonna luterlastest olid pöördunud õigeusku.

Bežanitski saavutas piiskoppide usalduse: Filaret (Filaretov) määras ta 1849. aastal volinikuks diötseesi paberimajanduse ning Arensburgi (Kuressaare) praostkonna rahaasjade üle, piiskop Platon (Gorodetski) omakorda määras ta 1850. aastal teenima Dorpati (Tartu) ringkonna Priipalu Vassilevskaja kirikut; 1852. aastal avaldas Platon talle selle eest kiitust. 1853. aastal valiti Stefan ajakirja Jummala Kartusse Kool toimetusse; tema panust õigeuskliku hariduse edendamisse hinnati kõrgelt. Samuti on põhjust uskuda, et Bežanitski tõlkis eesti keelde mitmeid liturgilisi tekste. 1854. aastal määrati ta volinikuks ja “vaimseks nõuandjaks Dorpati ujezdi ja praostkonna usuasjades”. 22. jaanuaril 1860 pälvis ta oma eeskujuliku teenistuse ning Jumala sõna levitamise eest nabedrenniku [1].

Bežanitski elulugu lugedes paistab, nagu oleks tegu olnud üdini eeskujuliku preestriga. Kuid kas see ka päriselt nii oli?

1866. aasta aprillis avaldas Stefan soovi, et ta viidaks Dorpatist üle Tuhalaane kihelkonda Viljandis, seda Tuhalaane koguduseliikmete endi palvel. Abielu Anna Egorovaga (sündinud 1825. aastal), mis sõlmiti pisut enne Bežanitski ordineerimist 1846. aastal, tegi temast kiiresti suure perekonna pea. Tuhalaande üleviimise ajaks oli tal vähemalt viis last, kes olid sündinud 1847., 1852., 1856., 1858. ja 1859. aastal. Veel kaks last sündisid 1862. ja 1864. aastal. 

1867. aastal kirjutas kaupmees Beljaninov Kirill Albovile, Viljandi praostkonna praostile, kaevates, et Stefan ei ole ära maksnud oma 52 rubla suurust võlga. Kaupmees nõudis, et raha makstaks tagasi järgmise paari kuu jooksul. Stefan kirjutas oma vastuses Beljaninovile, et ta ei saa võlga tasuda enne 1868. aasta aprilli, seda oma suure perekonna ning kõrgete elamiskulude pärast. Elamiskulud olid neil tõesti kõrged: ehkki Riia piiskopkonna vaimulikkond sai palka, ei olnud see raha piisav, et katta nõnda suure perekonna vajadusi nagu seda oli Bežanitskite pere. 

1868. aastal nõudis ta piiskopilt, et talle antaks Karksi kihelkond, seda hoolimata tõigast, et sealsel kogudusel juba oli preester. Veebruaris laenas Stefan koguduse kassast sada rubla, lubades kahe aasta jooksul raha tagasi maksta. Konsistoorium andis selleks loa, ent määras Stefani laenule ka 25% intressi.

1868. aastal üüris Stefan oma alatiste finantsraskuste lahendamiseks kirikule oma tube välja, et neis saaks toimetada leerilaste ettevalmistamist. Seda skeemi tabas läbikukkumine: preester Panov, Viljandi praost, avastas, et Stefan ei olnud leeritundideks ruume siiski võimaldanud. Panov nõudis üüri tagastamist, ähvardades vastasel juhul summa Stefani palgast maha arvestada. 

1869. aastal saatis Stefan oma kaks poega Riia seminari õppima (vanim poeg Viktor oli seminaris alustanud juba varem). Kümneaastastena kooli nimekirja kantud poisid said suure tõenäosusega stipendiumi, kuid perekond pidi ise neile riided hankima ning neid talvistel ja suvistel koolivaheaegadel majutama. Tamara Miljutina, Stefani lapselapselaps, on meenutanud lugu sellest, kuidas vennad Nikolai ja Aleksander jagasid jõuludeks koju sõites ühte lambanahkset kasukat: üks istus kasukaga hobusevankris ning teine jooksis vankri kõrval, et sooja saada. Iga natukese aja tagant vahetati kohti (Miljutina, lk 13).

Esimene kaebus Stefan Bežanitski alkoholilembuse kohta jõudis võimudeni 1871. aastal. Koguduseliikmetest hagejad süüdistasid Stefanit, et ta polnud joomise tõttu suuteline kirikupühade kombestikku täitma. Kirjas seisis veel, et Bežanitski lapsed jooksevad ringi paljajalu ja kaltsudesse riietatuna, mida koguduseliikmed pidasid preestri järeltulijatele ebasobivaks. Veel kurdeti, et paljud koguduseliikmed on Bežanitski käitumise tõttu õigeusku luterluse kasuks maha jätmas.

Kuidas Stefan kriitikale reageeris? Hagejate tunnistuse kohaselt olla ta väidetavalt vastanud: “Mingu nad põrgu!”. Köster Popov aga, kes saadeti kaebusi uurima, ei leidnud midagi, mis oleks osutanud Bežanitski süüle.

Kuid Popovi juurdlus ei olnud asja lõpp. Järjekordne petitsioon, mis kordas samasuguseid süüdistusi, jõudis Riia piiskopini 1872. aastal. Piiskopi läkitatud komisjon küsitles 18 kaebusele allakirjutanut, ent nende antud tunnistused olid segased. 

Mõned ei olnud Stefanit kunagi ise purjuspäi näinud, teised aga väitsid, et nad olid teda joobununa näinud ühe korra, vandudes sealhulgas ka, et ta lapsed mängisid kõrtsis ning käisid tänaval paljajalu. Mõned väitsid, et Stefan ei kõnelenud piisavalt hästi eesti keelt, veel mõned vihjasid perekondlikele lahkhelidele ning süüdistasid Stefanit oma naise peksmises. Anti mõista, et Bežanitski asemele võiks tulla kas Viljandist pärit Dionissi Välbe või Mihhail Suigusaar. Mõlemad kandidaadid olid eestlased ning toetasid rahvuslikku liikumist. 

Konsistoorium pidi langetama otsuse. Kuna mõned koguduseliikmed kiitsid preestri heaks ning mõned mitte, pani konsistoorium ette asja üle hääletada. [2] 

Hääletus leidis aset 11. mail 1873. aastal. Poolthääli oli 192 ning vastuhääli 15, kokku oli koguduses 1082 meessoost koguduseliiget. Hoolimata soosivast hääletustulemusest vahetas Bežanitski aasta pärast välja uus preester. Järgmiseks 20 aastaks sai Tuhalaane koguduse juhiks Efim Küppar, Carl Robert Jakobsoni toetaja ning Eesti rahvusliku ärkamise edendaja. 1873. aastal teatas Küppar, et Stefan on kogudusele võlgu 286 rubla; see summa arvati Bežanitski palgast maha.

Pärast Tuhalaane tülisid teenis Stefan veel kuues kihelkonnas, sealhulgas Penujas, Mäemõisas ja Pärnus. Ta suri 1892. aastal 71 aasta vanuselt. Viie preestrist pojaga tema matusetalitust toimetamas olid Bežanitski matused kahtlemata suurejooneline vaatepilt.

Märkusi

[1] Nabedrennik on ruudu- või ristkülikukujuline kangatükk, mida vene õigeusu preestrid kannavad üle õla. Keisririigi ajal anti puusaehteid välja autasudena.

[2] Preestrivalimised olid 19. sajandi alguseks Vene Õigeusu Kirikus sisuliselt lakanud. 

Autor

Irina Paert

Allikad

EAA 1655.2.3721 (Delo o sviashenniki Bezhanitskom)

EAA 1655.2.2419 (Fellinskoe blagochinie, delo Stefana Bezhanitskogo (1866–1874))

https://www.eoc.ee/vaimulik/bezanitski-stefan/?v=a57b8491d1d8

Avaldatud 10/12/2020

Sihtasutus Eesti Teadusagentuuri grant PRG1274