Kool

ÕIGEUSKLIKU HARIDUSE JAGAMINE VORMSIL

Õigeusu plahvatuslik õitseng Balti provintsides 1840. aastatel tõi enda kiiluvees kaasa koolide ehitamise ja usulise hariduse jagamise laine. Õigeusu Kirik teadis hästi, et luteri kirikuga konkureerimiseks oli vaja rõhuda kooliharidusele. Tugevalt juurdunud luterliku koolivõrgu suurepärasest toimimisest andis tunnistust näiteks piirkonna võrdlemisi kõrge kirjaoskuse määr [1]. Teine usuvahetuslaine 1880. aastatel kinnitas õigeusklike koolide tähtsust ja positsiooni veel enam, kuivõrd valitsus hakkas neis nüüd nägema potentsiaalset vahendit venestusreformide läbiviimiseks. 1900. aastaks oli Balti provintsides kokku 493 õigeusklikku kooli.  Selles plaanis oli aga mitu auku. Ajaperioodil alates 1840. aastatest kuni Venemaa Keisririigi lõpuni oli koolidel pidevalt puudus sihtotstarbelistest ruumidest ning koole peeti sageli rendipindadel äärmiselt askeetlikes tingimustes. Õpetajateks olid valdavalt vaimulikud ise, kes olid oma vaimulike kohustustega juba isegi ülekoormatud. Et ilmalikele õpetajatele oli kirikukooli palk aga väike, tähendas see, et era- ning riigikoolidel oli neid lihtne kirikukoolide juurest ära meelitada. Kuigi 1880. aastatest alates oli õppekeelena ette nähtud vaid vene keel, kasutati õpetamiseks praktilistel põhjustel sageli ikkagi läti ja eesti keelt. Ehkki vene keele eelisseisund oli (ja on ka täna) pinnuks silmas kohalikele rahvuslike liikumistele, võis vene keele oskus aidata vilistlastel leida häid töökohti ka mujal impeeriumis; eeskätt said kihelkonnakoolide süsteemi läbinud juurdepääsu preestriseisusele ja õpetajaametile, mis mängisid mõlemad tähtsat rolli esimeste eesti ja läti soost haritlaste põlvkondade kujunemisel [2].

Õigeuskliku hariduse jagamine Vormsil osutus väljakutseks omaette, seda peamiselt keelelistel põhjustel – lähetamiseks vaba vaimulikkonna seas puudusid sisuliselt rootsi keele kõnelejad [3]. Peale 1886. aasta usuvahetuslainet, mil 500–600 vormsilast korraga õigeusu kirikusse astus, seisis Kirikul ees keeruline ülesanne: õpetada välja ports vaimulikke ja õpetajaid, kes ei suudaks mitte ainult rootsi kirjakeeles õpetada, vaid lisaks sellele mõista ka Vormsi üsna spetsiifilist murret. Vormsi saarel tegutsenud eesti soost õpetaja ja preestri Jakob Vaaraski (1862–1938) klatšihõngulised päevikud pakuvad head sissevaadet kooliõpetajate keeleoskusega seotud probleemistikku ja peegeldavad detailselt tema kui pedagoogi igapäevaelu ses isoleeritud keskkonnas. 

Esimene saarele lähetatud preester oli isa Nikolai Fjodorovitš Orlov (1838–98), kellel oli ette näidata vähemalt algeline rootsi keele oskus. Selle oli ta omandanud paarkümmend aastat varem Ruhnu rootslaste usuvahetuskatse ajal, mis küll lõpuks läbi kukkus [4]. Kõik asjassepühendatud, Orlov ise nende seas, nentisid aga, et täiuslikust kandidaadist oli asi kaugel. Orlov tundis end Rootsi kirjakeeles kõneldes ebakindlalt ning kohalikus murdes ei orienteerunud ta üldse – ka veel mitu aastat pärast saarele kolimist vajas ta kohalikega suhtlemiseks tõlki. Ehkki tegu oli kogenud ja tunnustatud pedagoogiga, oli Orlovil puudujääke teistes valdkondades. Samuti ei olnud tal erilist motivatsiooni saarel viibida ning ta oli sinna läinud ainult kokkuleppel piiskopiga, et too läkitab ta märksa suuremasse ja jõukamasse Paldiski kogudusse (Baltiskii Port) niipea, kui talle leitakse asendaja. 

Eraldi teema oli veel Orlovi eraelu. Orlov oli pahura loomuga inimene ja kannatas järjest süveneva kroonilise reuma all. Kui keegi kirikus tema arvates kohatult kõneles või tegutses, läks ta sageli raevu ja kupatas vihahoos seepeale kogu rahva kirikust välja. Orlov ja ta naine elasid lahus, ta abikaasa resideerus Tallinnas. Kui kuulujutte usaldada, olid nende lahkhelide taga Orlovi armuafäärid. Abikaasa äraolek pani Orlovi keerulisse olukorda: teised preestrid Venemaa Keisririigis sõltusid säärastes teemades, nagu seda oli näiteks kooliõpetuse jagamine, palju oma naiste abist. Samuti kogus Orlov oma koguduses ebapopulaarsust pideva võlguvõtmisega, mille abil ta pidas üleval oma lahkukasvanud abikaasat. Erilist kasu ja tuge polnud ka tema suurest pesakonnast [5]. Lonii (Leonid) Orlov varastas kord joomapeo käigus naabrite käest hobuse, Orlov senioor murdis teda karistuseks nüpeldades peaaegu oma käe ning pagendas seejärel oma liiderliku võsu Hiiumaale. Nikolai Orlov juunior abiellus ühe kohaliku naisega, süüdistas teda hiljem prostitutsioonis ning peksis teda koos oma isaga, millest tõusis mõistagi raevukas skandaal. Aleksandrast ja Olgast, Orlovi koketeeriva maneeriga noortest tütardest jahvatati lõppematuid riivatu sisuga kuulujutte. Ja viimaks, ka Orlov ise ei sisendanud just auväärset ja väärikat muljet: ühe allika väitel keeldus ta regulaarselt pesemast nii ennast kui oma rõivaid, mis muutis ta välimuse räpaseks ja räpakaks, lehast rääkimata. 

Orlovi mantlipärijad ei olnud paraku kuigi palju paremast puust. Kirill Wiebele (1865–?), Tartu II Õpetajate Seminari eesti soost vilistlasele tehti ülesandeks õpikutest rootsi keelt õppida, et ta saaks asuda Vormsil tööle nii psalmisti kui kooliõpetajana. Ehkki näikse, et koori töö käivitamine läks tal edukalt, pidi Wiebe siiski peagi Haapsallu ära kolima. Tüli tõusis sellest, et ta lõi ühe lärmaka pulmapeo käigus üht oma õpilast, kirikuvanema poega, nõnda kõvasti, et sellest jäi jälg. Lisaks väidab Vaarask, et Wiebe oli häbematu pummeldaja ja peaaegu et alkohoolik. Grigori Androsov (1867– u 1917), kes oli sündinud Venemaal ja üles kasvanud Soomes, oli kõigest 19-aastane, kui ta 1886. aastal Vormsile jõudis. Ehkki ta oli hariduse saanud ühes Helsingi rootsikeelses erakoolis, oli tal vajaka õpetamisalastest kvalifikatsioonidest ja ta ei ilmutanud mitte mingit kirge pedagoogika vastu. Kord olla ta keset tundi klassiruumist lihtsalt minema jalutanud, mille peale õpilased külaelanike meelepahaks külla laamendama läksid. Jaan Spuhl (1859 – ?), Vaaraski nääl, ei osanud saarele saabudes õieti ei rootsi ega ka mitte vene keelt. Konstantin (Gustav) Kreek (1852–1916), tuntud helilooja Cyrillus Kreegi isa, tunnistas aga aastaid hiljem, et oli õigeusku astunud ainult oma karjääri edendamiseks. 

1889. aastal saabus saarele viimaks Jakob Vaarask, ühe võrdlemisi jõuka Ida-Eesti talupoja poeg, kes oli lõpetanud Tartus õpetajate seminari ning kes oli õpetamiseks täielikult kvalifitseeritud. Vaarask pulbitses energiast ja ambitsioonist, samuti oli ta taimetoitlane ja täiskarsklane, hoidudes ühtmoodi nii alkoholist kui ka abielulistest suhetest oma abikaasaga. Rootsi keele õppis ta selgeks 1890. aastal kahe kuu pikkusel Helsingi-reisil. Näib, et tema keeletase oli kolleegide omast parem, Androsov ehk välja arvatud. Erinevalt teistest vaimulikest võttis Vaarask eeskuju kohalikult sektantlikult usuliikumiselt, millele oli 1870. aastatel alguse pannud Rootsi evangeelne misjonär Lars Österblom. Vaarask hakkas populaarse liikumise praktikaid jäljendama: ta võttis kiiresti üle tava pidada külades jutlusi ja tähistada suvel iga-aastaseid „lastepühasid”. Mõlemad neist praktikatest äratasid Vaaraski ülemustes teatavat skepsist. Kui Vaaraskist sai 1894. aastal preester, hakkas ta neid ettevõtmisi ka koguduse rahadega toetama: „lastepühast”, mis oli algselt tagasihoidlik, jutluste ja kingituste tegemisega sisustatud pidustus, sai suur iga-aastane ühismatk saare kõrgeimasse geograafilisse punkti, mida saatsid värvilised vimplid, ikooniprotsessioonid ja koorimuusika. Ka jõulupidustused paisusid Vaaraski preestriks olemise ajal märksa suuremaks: iga  küla sai kingituseks jõulupuu ja lastele kingiti maiustusi, kohvi, saiakesi, riideid, sulepäid, paberit ja raamatuid. 

Ent Vaaraskil nappis peenetundelisust. Ehkki ta imiteeris ja võttis omaks eelmainitud sektantliku liikumise tavasid, sulges ta samal ajal politsei abiga nende pühapäevakoolid ja asendas need õigeusklike ekvivalentidega. Õigeusklikke tavasid juurutada püüdes julgustas Vaarask kogudust oma kodudesse Vene talupoegade kombel ikoonide ja küünaldega „kauneid nurki” looma, kuid ta enda kirjeldustest lähtudes näib, et „julgustamise” all pidas ta silmas protestidest hoolimata vägisi inimeste kodudesse tungimist ja sinna usulise atribuutika viimist. Preestrina haldas ta nüüd koguduse maaomandust ja sellest tõusvat tulu, mis mässis ta mitmesse pikka ja kibedasse kohtuasja oma koguduslastega. Viimane tüliõun oli Vaaraski iseloom. Ehkki ta oli ise päritolult talupoeg, pidas ta saareelanikke barbaarseteks matsideks ja metslasteks ja kaebas pidevalt nende laiskuse, silmakirjalikkuse ja ahnuse üle. Saareelu tüütas teda tõsiselt ning kui tal õnnestus hankida kinnisvara oma abikaasa kodukandis Mäemõisas, huvitus ta aina enam sellest ja aina vähem oma kogudusest. See tõik viis viimaks tema väljaheitmiseni Eesti Apostlikust-Õigeusu Kirikust 1925. aastal. [6] Inimesena oli ta okkaline, moraliseeriv, kõrk ja erakordselt ennastõigustav – läbirääkimised ja kompromiss olid talle võõrad mõisted. Ta kohtles oma ilusat ja igikannatlikku abikaasat Helenat kui väikest last, karistades teda „halva käitumise” eest hoopidega või pannes ta nurka põlvitama. 

Selline oli siis see kaunis õnnetu seltskond, kelle kätesse oli usaldatud Vormsi õigeusklike laste harimine. 1889. aastal ehitati saare keskel asuvasse Hullo külla kihelkonnakool, mida juhtisid esialgu Orlov ja Wiebe. Vaarask juhatas abikooli kõigepealt Förby külas ja siis Fällarnas. Androsov juhatas abikooli Svibys, ent ta oli ükskõikne õpetaja (üks vanem kurtis, et ta poeg ei tea vastust küsimusele, kui palju on kaks korda kaks), kool suleti sellest johtuvalt 1891. aastal õpilaste puudumise tõttu ja Androsov ise viidi üle kihelkonnakooli. Õppetöö toimus mõlemas koolis oktoobri keskpaigast märtsi keskpaigani, vaheaeg oli jõulude ja uusaasta paiku. Nii said lapsed suvel kodus põllutööde juures abiks olla, ent samas tähendas see ka, et õppetöö toimumist mõjutasid tugevalt Vormsi kehvad talveilmad. Neil kolmel aastal, mil Vaarask veel preestriametit ei pidanud, sai ta tänu võrdlemisi lühikesele semestrile nautida väga pikki (ja täielikult tasustatud) puhkuseid, mis ta veetis tavaliselt mandril peret ja sõpru külastades ning Helsingis rootsi keelt õppides. 

Koolinädal oli ette nähtud kuuepäevasena, laupäevad olid poolikud päevad. Koolipäev algas kell üheksa ja lõppes kell kolm, kell kaksteist oli tunniajane vahetund lõunatamiseks. Kaugematest küladest kooli käivatel õpilastel lubati Fällarna koolis ka ööbida.

Orlovi ajal piirdus nii kihelkonnakooli kui abikoolide õppekava kuue õppeainega: usuõpetus, rootsi keel, vene keel, matemaatika, lauluõpetus ja mõnikord harva ka võimlemine. 1889. aastal tehti katset pakkuda tüdrukutele ja neidudele käsitöötunde, ent asi jäi katki Helena Vaaraski tollel ajal kehva rootsi keele oskuse tõttu ning rohkem seda teemat üles ei võetud. 1900. aastaks oli Vaarask kihelkonnakooli õppeainevalikut märkimisväärselt suurendanud ning koolis õpetati nüüd lisaks eelmainitud ainetele ka kirikuslaavi keelt, joonistamist, geograafiat, ajalugu ja loodusteadust. Spuhl õpetas kogu oma saarel veedetud aja eesti keelt, seda vahest ehk sellepärast, et ta rootsi keel oli algeline, ent võib-olla mängisid rolli ka saare eestikeelse elanikkonna nõudmised.

Klassipäevikud ja Vaaraski päevaraamat annavad vihjeid selle kohta, mida koolis õpetati. Usuõpetus sisaldas tavaliselt piibellikku ajalooõpetust ja selgitusi kõige tähtsamate õigeusu riituste ja palvete kohta, Nikaia usutunnistus sealhulgas. Kord keelas Vaarask kogu klassil söögivahetunnile minna, sest nad olla itsitanud, kui ta üritas lastele näidata, kuidas risti ette lüüakse. Pühapäevased teenistused ja Vaaraski jutlused olid mõistagi usuõpetuse osa ja õpilastel lasus kohustus jutlustel kohal käia. Seal kutsuti lapsi üles suitsetamisest ja viinast hoiduma ja õhutati neid oma vanemaid paluma, et nood võtaksid heldekäeliselt osa saare kõige vaesemate toetamiseks loodud korjandusest. Ühel neist korjandusüritustest leidis aset üsna südantliigutav stseen. Väike koolilaps Marie Alberg puhkes nutma, sest ta vend oli nende pere panuse juba annetuskasti pannud ja tal ei olnud enam midagi annetada. Vaarask võttis viiekopikalise karbist välja ja andis selle Mariele tagasi, et ta saaks selle siis oma käega uuesti karpi panna ja võtta seeläbi osa kristlikust ja kogukondlikust heategevusest.

Kõige tähtsam õppeaine oli laulmine, sest koorilauluga oli võimalik küllasõitnud kõrgetele riigiametnikele muljet avaldada. Vaarask, kellele meeldis väga kõiksuguseid numbreid kokku lüüa, koostas nimekirja 48 laulust, mida ta oli oma kolmel preestripühitsusele eelnenud aastal Vormsil õpetanud. Nimekiri on sorteeritud keele (vene või rootsi) ja sisu järgi (ilmalik või religioosne). Kaugelt kõige enam tähelepanu sai impeeriumi hümn, „Jumal, keisrit kaitse Sa!”, ehkki rootsi „Vårt Land” („Meie  maa”, tänapäevase Soome ja Eesti hümni alus) oli samuti sagedasti kavas. 1899/1900. õppeaastal jagati geograafiatunnis õpetust Vormsi saare, Läänemere (eriti Vene ranniku), impeeriumi topograafia ja maailma riikide ja kontinentide kohta. Loodusõpetuses keskenduti peamiselt loodusnähtuste, eriti ilma seletamisele, ning ajalootund keerles Vene riigi aluste ümber. Matemaatikatunnis tegeleti – nagu ikka – liitmise, lahutamise, korrutamise ja jagamisega. 

Mis puutub keeleõppesse, siis õpilastelt oodati, et nad õpiksid lugema, kirjutama ja kõnelema rootsi ja vene keeles, kusjuures rootsi keel pidi olema kirjakeelne, mitte murre. Samuti pidid nad oskama nii suuliselt kui kirjalikult rootsi keelt vene keelde tõlkida. Vene keel kandus edasi kõikidesse teistesse õppeainetesse, näiteks pidid õpilased andma matemaatikas vastuseid nii rootsi kui vene keeles. Kas mõni õpilastest vene keele ka päriselt selgeks sai, ei ole teada, ent on tõenäoline, et koolis külgejäänud fragmendikesed kulusid neile täiskasvanueas Peterburi kaubareisidel (vormsilaste üks põhimarsruute) marjaks ära. Praegu kättesaadavad ajalooallikad ei anna üht- või teistpidist tunnistust selle kohta, kas vormsilastele tegi vene keele rõhutamine pigem heameelt või tuska. Siiski on üles tähendatud, et üks tüdruk pistis uudise peale, et ta peab nüüd hakkama vene keelt õppima, kõva häälega ulguma. 

Selge on aga, et õppekava sisu oli suunatud sellele, et õpilased hakkaksid end tajuma õigeusu kiriku liikmete ja Vene riigi lojaalsete kodanikena. Samuti võib oletada, et geograafiatunnid võisid anda lastele ettekujutuse oma saare positsioonist Läänemeres ja Venemaa Impeeriumis, mis võis hiljem omakorda mängida rolli rootsikeelse vähemuse enesemääramise protsessides Eesti Vabariigis. Vastupidiselt Vormsist kirjutavate Rootsi ajaloolaste väidetele ei jätnud õigeusklik haridussüsteem rootsi keelt unarusse: rootsi keelele oli pühendatud vene keelega võrdne arv tunde, samuti õpiti koolis rootsikeelseid laule, mis olid sageli üllatuslikul kombel luterliku ja patriootliku sisuga.

Koolipere pale oli võrdlemisi mitmekesine. Fällarna abikoolis oli 1890/91. õppeaastal Vaaraski õpilastena kirjas 27 poissi ja 20 tüdrukut, kellest 24 olid õigeusklikud ja 23 luterlased. Kihelkonnakooli oli samal ajal registreeritud ainult 13 õpilast, 6 poissi ja 7 tüdrukut, kes olid pealegi sagedased puudujad. Seda kummalist olukorda, kus abikoolil oli rohkem õpilasi ja parem osalusprotsent kui suurel kihelkonnakoolil, võib ehk seletada tõigaga, et Vaarask oli tigeda Orlovi, joodikust Wiebe, tülpinud Androsovi ja peaaegu et umbkeelse Spuhli kõrval tõeliselt populaarne figuur. Sellist tõlgendust kajastab oma kirjutistes vähemalt Vaarask ise, ehkki kirikukroonikad panevad puudumised hoopis vaesuse (suutmatus oma lapsi riietada ja korralikult üleval pidada) ja üleüldise osavõtmatu lastekasvatuskultuuri arvele.

Luterlikest peredest pärit laste õigeusklikusse kooli vastuvõtmine oli Balti provintsides laialt levinud praktika, mida Kirik soosis kui teatud sorti misjonitaktikat. Vormsil ei tekitanud see üldiselt probleeme, välja arvatud üks vahejuhtum, mil Orlov kihutas ühe oma raevuhoo käigus luterlastest õpilased Hullo kihelkonnakooli klassitoast välja. Mida luterlased õigeusu usuõpetuse tundides (mis toimusid peaaegu iga päev tund aega) tegid, ei ole üles tähendatud. Erinevalt õigeusklikest õpilastest pidid luterlased maksma õppemaksu, ehkki Vaarask tegi siin-seal erandeid väga vaestest peredest või hiljuti traagilisi sündmusi taluma pidanud lastele. Androsov aga heategevust ei teinud ja viskas oma lühikese elueaga Dviby koolist tasumata jäänud õppemaksude pärast kollektiivselt välja kõik oma luterlikud õpilased. 

Õpilaste vanused varieerusid 6–14. Nii suur variatsioon oli pedagoogiline probleem kogu keisririigis: õpetajad leidsid end sageli olukorrast, kus nad ei saanud anda ühiseid tunde ja pidid oma aega kulutama igale üksikule õpilasele eratunde andes. Kihelkonnakoolis katsetati õpilaskonna jagamist erinevatesse rühmadesse, ent sisuliselt tähendas see, et õpetaja pidi andma korraga kaht või kolme tundi.

Vormsi abikoolil ei olnud oma koolimaja ning kooli peeti selle asemel vormsilaste iseäralikes pikktaredes rendipindadel. See tähendas kohati üsna kohutavaid tingimusi. Förby esimene klassituba asus Johan Ömani, kaupmehe, kel oli Soomes häid sidemeid, kodus. Vaaraski pisike korter asus kohe kõrvaltoas. Rendilepingu kohaselt pidi Öman vastutama klassiruumi kütmise eest, ent ta venitas sellega süüdimatult ja Vaarask pidi seetõttu südatalvel õpetamiseks omaenda korteri tulikuumaks kütma, et sealt siis soojus klassiruumi valguks. See täitis nii tema korteri kui ka klassitoa suitsuga, ent Vaarask ei saanud hirmust, et ka see vähene toasoe välja läheb, õhutamiseks ühtki akent või ust avada. Veel meenutab ta vahejuhtumit, kus klassiruumi seintele tekkinud jää sulas ära ja rikkus põranda. Klassituppa toodi lõpuks ühelt Vormsi paadilt võetud väike ahi, ent see küttis halvasti ja sellest oli vähe kasu. Viimaks otsustas Vaarask mitte oma ülemuste järele rohkem oodata ja rentis omaalgatuslikult Fällarnas uues ruumid. Haapsalu diakon kaebas, et pole mingit garantiid, et diötsees on nõus maksma uut ja kõrgemat üüri, Öman väitis aga, et õigeusklik vaimulikkond oli rikkunud lubadust üürilepingut uuendada ja ähvardas pöörduda tsiviiljõudude poole. Kui Vaarask ja ta abikaasa 1892. aastal kaheks nädalaks Dibysse (külla, mis jäi Hullo ja Förby koolidest kõige kaugemale) ajutisi tunde andma sõitsid, pidid nad elama seal katkise aknaga pisikeses uberikus, mis oli täis põllutööriistu. Seal oli nii külm, et nad olid sunnitud magama täies rõivais. „Hakkasime elama nagu Lapimaal,” kirjutas Vaarask. Kütmisprobleeme, mis sundisid kooli mitmel korral oma uksi sulgema, tuli ette isegi Hullo kihelkonnakoolis, millel oli ometigi oma hoone. Probleem oli nimelt kütuses: kütuse importimine oli kallis ja vormsilased olid selle jagamise osas erakordselt kitsid.

Vaaraski päevikutes leidub samuti kohatisi viiteid enimtarvitatud distsiplinaarmeetoditele. Kõige levinum karistus väikeste pahanduste (nagu tunnist viilimine) eest oli lõunavahetunnile mitte lubamine ja tunnis seisma või põlvitama panemine. Tõsisem korralekutsumine, mida juhtus märksa harvem, oli kepihoopide jagamine. Selline saatus tabas näiteks poisse, kes olid enne tundi koos väljas suitsetanud ja kampa, kes olid oma klassivennale kallale läinud ja selle käigus tema selga tõsiselt vigastanud. Mõlemal korral kutsus Vaarask asjaosaliste vanemad kooli ja võttis neilt füüsilise karistuse jagamise jaoks nõusoleku. Kahtlemata oli tal meeles skandaal, mille oli põhjustanud Wiebe liiane jõukasutus. Ka õpetajate üle tehti distsiplinaarset kontrolli. Haapsalu diakon tegi koolile regulaarseid inspektsioone, ilmudes ette teatamata õpilasi küsitlema, nende kirjatöid uurima ja kooli paberimajandust revideerima.

Pärast Tolerantsusedikti jõustumist 17. aprillil 1905 kahanes Vormsi õigeusu kogudus märkimisväärselt. Suurem osa õigeusku pöördunud vormsilastest kasutas ära oma uusi õigusi ja naases luterlusse. Vormsi õigeusu koolisüsteemile ei tee just au tõsiasi, et paljud „usutaganejad” olid 1886. aasta usuvahetuslaine ajal olnud ise alles lapsed. Teisisõnu, tegu oli inimestega, kes olid käinud isiklikult läbi kas õigeusu kiriku abi- või kihelkonnakoolidest. Selles plaanis kukkus õigeusu koolisüsteem oma kõige põhilisema ülesande täitmisel, milleks oli Vormsil õigeusu positsiooni kindlustamine, täielikult läbi. Samas võis tegu olla algusest peale katsega sõelaga vett kanda. Kuna Õigeusu Kirikul oli ränk puudus rootsi keelt kõnelevatest vaimulikest ja õpetajatest, olid nad sunnitud saatma saarele kirevaid ja vaevu pädevaid figuure, et nood kannaksid seal siis hoolt koguduse eest, kelle pöördumise taga oli väga vähe siirast usulist veendumust ja palju rahaahnust. Isegi Vaarask, kes oli nende seast kaugelt kõige andekam ja innukam kannatas mitmete isiklike ja professionaalsete puudujääkide all, mis muutsid ta sedavõrd keerulise ja nõudliku misjonikoguduse juhtimiseks kõlbmatuks. Murelastest vaimulikud, kes olid enamjaolt noored ja kogenematud, ei mõistnud Vormsit ja ei teinud tema mõistmiseks ka erilisi jõupingutusi. Isegi kehva olukorda võimendasid omakorda Kiriku haridussüsteemi üleüldised probleemid, mis vaevasid koole üle kõigi Balti provintside ja kogu Venemaa Keisririigi.

Märkused

[1] 1897. aastal olid kirjaoskajad Eestimaa ja Liivimaa elanikkonnast vastavalt 95% ja 92% elanikest. Võrdluseks võib tuua, et samal ajal oli Venemaa Euroopa-osas kirjaoskajate osakaal vaid 30%.

[2] Vaata: Toomas Shvak, „O formirovanii estonskoi pravoslavnoi intelligentsii i ee deiatel’nosti v XIX v.” – I. Paert, ed., „Pravoslavie v Pribaltike: Religiia, politika, obrazovanie 1840-e – 1930-e gg.” (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018), lk 271–285.

[3] Rootsi keele oskus oli levinud ainult diplomaatilisi ülesandeid täitva vaimulikkonna seas, kes teenisid Rootsi Vene konsulaatides. Neist oli aga tühi lootus oodata, et nad loobuksid oma kõrge mainega ja hästi tasustatud ametikohtadest ühe kolkasaare koguduse muredega jahmerdamise kasuks.

[4] Vaata: T. O. Tollefsen ja J. M. White, „Navigating an Orthodox Conversion: Community, Environment, and Religion on the Island of Ruhnu, 1866-7,” Scandinavian Journal of History (2021).

[5] Orlovil oli kokku kaheksa last, ehkki Ruhnul elas alaliselt neist vaid neli. Ülejäänud lapsed olid täiskasvanud ja elasid ning töötasid mujal.

[6] Vaarask heideti preestriseisusest välja nende kanooniliste reeglite rikkumise eest, mis sätestasid, et preester peab viibima oma koguduse juures. Vaarask kaebas kohtuotsust tühistada üritades asja edasi Eesti valitsusse.

Autor

James M. White

Allikad ja lisalugemist

EAA.1914.1.50

EAA.2288.1.18-60

EAA.5185.1.2

EAA.5185.1.4

EAA.5186.1.1

EAA.5186.1.3

EAA.5186.1.7

EAA.5186.1.9

EAA.5186.1.11

I. Paert, „Pravoslavnye shkoly v Pribaltiiskikh guberniiakh (1840-1914): problem religioznoi i etnicheskoi identichnosti”, E. Tokareva ja M. Inglot, eds., „Religioznoe obrazovanie v Rossii i Evrope v kontse XIX – nachale XX veka” (Izdatel’stvo Russkoi khristianskoi gumanitarnoi akademii: St Petersburg, 2016), lk 187–202.

T. Shor, „Pravoslavnye shkoly v Pribaltiiskikh guberniiakh v 1870-e gg.: obzor zakondatel’stva i arkhivnykh istochnikov” – I. Paert, ed., “Pravoslavie v Pribaltike: Religiia, politika, obrazovanie 1840-e – 1930-e gg.” (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018), lk 97–110.

I. Paert & T. Schvak, „Orthodox Education in the Baltic Provinces of Imperial Russia and Independent Estonia from 1840s till 1941”, Quaestio Rossica (3) (2014): lk 142–158.