Isa Joann Ümarik (1888–1984)

Ajastuid ühendav õigeusu preester

Joann Ümarik sündis 25. märtsil 1888 Pärnumaal Polli vallas Arukse talus talurentniku perekonnas. Tema vanematel, Johan (Ivan) ja Tiina (Tatjana, neiupõlvenimega Sarv) Ümarikul oli kuus last, kellest kaks surid varases lapseeas difteeriasse. Joann oli lastest vanim, ent erinevalt oma kolm aastat nooremast vennast Jaagust (Jakovist) tal vaimulikku haridust saada ei õnnestunud. Ta lõpetas Tuhalaane kihelkonnakooli 1902, tegi kihelkonnakooli õpetaja kutseeksami 1908, läbis algkooliõpetajate kursused 1909 ja Riia Vaimuliku Seminari 2. klassi eksternina 1915 ning samal aastal sooritas Riia Vaimulikus Konsistooriumis diakoni kutseeksami.

Köster-kooliõpetajana tegutses Joann Ümarik Aruküla Püha Kolmainu koguduses 1908–1911, Laiksaare Ristija Johannese koguduses 1911–1914, Tuhalaane Jumalaema Uinumise koguduses 1914–1915, lühikest aega ka Riia Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse ning Riia Peeter-Pauli kogudustes 1915 ning seejärel köstrina ja hiljem diakonina Tallinna Issanda Muutmise koguduses 1915-1919.

1916. aastal mobiliseeriti Joann Ümarik Vene sõjaväkke ning 1917–1918 teenis ta I Eesti rügemendis. Enne vaimulikuks pühitsemist soovis ta abielluda ning tegi ettepaneku kirikukoori lauljale Maria Kütile, kes nõustus. Paar laulatati ja nad elasid koos üle 30 aasta. Neil oli viis last, kellest kaks nooremat viis raske haigus teineteise järel hauda 1926. aastal. Esimese Nõukogude okupatsiooni repressioonide käigus 4. juulil 1941 lasti maha poeg Johannes. Abikaasa Maria suri 1954. aasta lõpus.

Riia piiskopkonna abipiiskop Platon (Kulbush) pühitses Joann Ümariku 23. juunil 1918 Tallinna Issanda Muutmise peakiriku diakoniks, kus ta teenis märtsini 1919, ning seejärel oli ta diakon Tallinna Püha Siimeoni ja Naisprohvet Hanna koguduses 1919–1920. Samal ajal töötas ta Tallinna 1. algkooli õpetajana 1918-1920.

Sellel ajajärgul tegutses isa Joann aktiivselt ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku moodustamisel, peamiselt administratiivsetes ülesannetes. Piiskop Platoni abiliskond oli enam kui napp ning suurem osa asjadest tuli äsjaloodud kiriku juhil korda ajada üksi või väheste abilistega. Isa Joann täitis piiskopi lähikonnas asjaajaja-kirjatoimetaja-käskjalg-majavalitseja ülesandeid, kolides esimese suurema ülesandena piiskopi Peterburist Tallinna, praegusel Järvel, Suur-Pärnu maanteel asuvasse Stockmari suvemajja. Isa Joann mainib oma masinakirjas säilinud mälestustes olulisemate abistajatena Tallinna Aleksander Nevski peakiriku ülempreestrit Karp Tiisikut ning Tartu eesti preestreid Anton Laari ja Konstantin Koklat, kelle pinevad suhted leidsid kajastust näiteks ajakirja Uus Elu veergudel (vt Laari viited allpool).

Pärast Eesti Apostlik-Õigeusu kiriku täiskogu 25. märtsil 1919 jätkas isa Joann tööd piiskopkonna nõukogu asjaajajana. Ta mainib mälestustes, et nõukogu liikmeil puudusid kirikuelu juhtimiseks vajalikud kogemused. Sõda oli jätnud jälje ka maakogudustele: mitmed neist olid vahepeal hingekarjaseta ja vajasid nii vaimulikku kui ka majanduslikku abi. Samuti tekitas raskusi koguduste arusaamatuste ning ka kirikuameti liikmete ja koguduste juhatuste vahel tekkinud tüliküsimuste lahendamine.

1920. aastal kolis isa Joann perega Juurusse. Peapiiskop Aleksander pühitses ta preestriks 1. oktoobril 1920 Tallinna Issanda Muutmise peakirikus, määrates teenima Juuru kogudust alates 1. jaanuarist 1921. Seda kogudust teenis isa Joann esipreestrina kuni 1933. aastani ja oli samaaegselt Juuru algkooli õpetaja 1921–1934. Ta oli ka Harjumaa praosti kohusetäitja 1921. aastal ja praost 1922-1933. Isa Joann oli väga aktiivne kohalikus elus: oli haridusseltsi ja õpetajate ühingu esimees, vallavolikogu liige, lastekaitseühingu juhatuse liige ja rahvaülikooli juhataja.

Alates 1934. aastast õpetas isa Joann usuõpetust Pärnus keskkoolis, gümnaasiumis ja kaubanduskoolis. 1934–1950 teenis ta preestrina Pärnu Issandamuutmise koguduses, mis oli EAÕKi üks suuremaid. Koguduses tegutsesid naisring, noortering „Põhjala“, pühapäevakool, sisemisjoni- ja hoolekande osakond. Pärnus korraldati mitmeid üldkiriklikke üritusi, näiteks noortepäevi ja õigeusu kooride laulupäevi. 1935. aastal määrati isa Joann lisaks teistele kohustustele ka vanglate õigeusklike vangide hingekarjaseks, olles samaaegselt ka vangide hooldmise seltsi abiesimees ja Pärnu vangla nõukogu liige. Tema teenistuse ajal Pärnumaa praostina 1934–1950 korraldati näiteks EAÕK noortepüha Pärnus 7.–8. augustil 1938, köstrite ja laulujuhatajate esimesed kursused Pärnus 6.–12. märtsil 1939 ja Pärnu Issandamuutmise kiriku 35. aastase kirikujuubeli pidustused 28.–29. oktoobril 1939,

II maailmasõja keerises jätkas isa Joann Pärnumaa praostina, millele lisandus EAÕKi sinodi (kirikuvalitsuse) liikme töö alates 14. septembrist 1940 kuni märtsini 1944. Nõukogude okupatsiooni tulles isa Joann ei emigreerunud, vaid jäi teenima Pärnusse. Piiskop Pavel (Dmitrovski) määras ta praostina vastmoodustatud Moskva patriarhaadi Tallinna piiskopkonna nõukogu liikmeks. Selles ametis kiitis isa Joann heaks EAÕKi likvideerimise ja Moskva patriarhaadi poolt Tallinna piiskopkonnas korraldatud patukahetsuskampaania Eesti kiriku skismas. Tema nimi seisab näiteks ka 19. juulist 1945 kõigile Eesti piiskopkonna hingekarjastele ja õigeusklikele saadetud üleskutses ENSV õigeusu kogudustele, milles ülempiiskop Pavel kuulutab EAÕKi taasallutamisprotsessi lõpuleviiduks: „Tänuliku rõõmutundega võeti vastu Armee Vabastaja. Eesti hingas vabalt. Kirikuelu kulgeb rahulikku rada. Kirikulõhe likvideeriti valuta.“ Taolisi patriootilisi ringkirju saatis isa Joann praostkonna tasandil, näiteks 11. veebruaril 1946 pöördus ta ringkirjaga Pärnumaa koguduste vaimulike ja juhatuste poole ning kutsus kogu kirikuametit kaasa lööma metsaraiekampaanias. Lojaalsuse eest uuele korrale autasustas ENSV Ministrite Nõukogu juures asuva Vene õigeusu kiriku nõukogu ENSV volinik Nefet Karsakov isa Joanni 14. jaanuaril 1947 medaliga „Vapra töö eest Suures Isamaasõjas 1941-1945“.

Vaatamata lojaalsusele ei jäänud isa Joann passiivseks pealtvaatajaks ning reageeris elavalt jäigastuvale Nõukogude religioonipoliitikale. Nii näiteks 1948. aastal avaldas ta Eesti piiskopkonna valitsusele protesti tüüplepingute ebaõiglase sõlmimise vastu, sest kogudustele algul tähtajata ja tasuta kasutamiseks antud, natsionaliseeritud kirikuvara (kirikud, majad ja maad) maksustamine hoonetemaksu ja maarendiga oli tema arvates seadusega vastuolus ja pelgalt abivahendiks kirikuvara natsionaliseerimisel, mis hiljem teostatigi 1950. aastal.

1949. aasta märtsiküüditamise järel hoogustus jälitusorganite töö nende Tallinna piiskopkonna vaimulike kallal, kes avalikult väljendasid vaenu küüditamise ja kollektiviseerimise vastu. Kirikutöös jätkamine, sh koostöö julgeolekuorganitega ei päästnud isa Joanni uuest repressioonilainest, mida tõendavad Eesti Riigiarhiivi Filiaali 1949. aasta aruanded. Põhjus oli ehk selles, et NKVD julgeolekuorganitele oli pinnuks silmas tema „kodanlik“ minevik ja aktiivne ühiskondlik tegevus enne II maailmasõda.

Isa Joann vahistati 25. aprillil 1950 ja saadeti kümneks aastaks Siberisse, kus ta rändas ühest vangilaagrist teise ning kohtus mitmete vene vaimulike ja piiskoppidega. Ka vangistuses jäi ta pühendunud õigeusklikuks, pööras erilist tähelepanu palveelule ja teenimisele. Loomulikult ei olnud võimalik töölaagrites liturgiat teenida, ent oma memuaarides meenutab ta näiteks ühte Suure Neljapäeva õhtupoolikut, mil nad kogunesid ülempiiskop Siimon (Ivanovski) ja ülempreester Leonidiga (kelle perekonnanime isa Joann mälestuste kirjutamise ajal enam ei mäletanud) laagri kõlakoja taha artistide riietusruumi ning lugesid 12 kannatusevangeeliumit. Pärast pihti läks isa Joann öösel ülempiiskop Siimoni juurde ning sai temalt pühad annid, mida pärast oma barakis salaja tarvitas. Nii toimus laagrimiljöös osavõtt püha õhtusöömaaja sakramendist, mis talle hingeliselt uut jõudu andis ja surmani ei ununenud.

Kümne aasta asemel veetis isa Joann töölaagrites kolm ja pool, Stalini surmale järgnenud esimese amnestialaineni, ning naases Eestisse septembris 1954. Vastates isa Joanni soovile jätkata tööd, määras piiskop Joann (Aleksejev) ta sama aasta 21. oktoobrist Tartu Pühade Aleksandrite kogudusse esipreestriks ja Nõo õigeusu kogudusse hooldajavaimulikuks. Samuti tema soovil määras uus Tallinna piiskop Aleksius (Ridiger) ta 18. oktoobrist 1961 ka väiksema Elva kogudusse esipreestriks, seejärel 1. juulist 1961 Tallinna Aleksandri peakiriku teiseks preestriks. Tallinna Aleksander Nevski katedraali kolmanda preestrina teenis isa Joann juulist 1962 kuni elu lõpuni. 1. juulil 1962 ülendas Tallinna ja Eesti piiskop Aleksius II isa Joanni Tartu koguduse ülempreestriks, kellena ta teenis kuni 1984. aastani

Oma memuaarides kritiseerib isa Joann avameelselt Nõukogude religioonipoliitikat. Kirikuteenijatele ebaõiglaselt rakendatud tulumaksupoliitikat kirjeldab ta järgmiselt: ”Sellest me ei räägi, vaid vaikime, /---/ et riik võimaldab neil (st kirikuteenijail) kirikus teenida, loovutada oma kirikult saadud töötasust tulumaksuna kuni 80% riigi toetuseks! Mida kõrgem töötasu, seda kõrgem tulumaksu protsent. /--- / Meil armastatakse igal sammul meelde tuletada, et Nõukogude Liidus on seaduse ees kõik üheõiguslikud, pole eelistatavaid ega taunitavaid seisusi. Aga usukultuse töötajad?“ Voliniku ja piiskopkonna valitsuse kaudu teostatud Elva koguduste likvideerimise kohta 1961 ta nendib: „Veel valusam ja kurvem oli koguduse juhatusel seda kuulda ning selle täitmisele asuda - saada hauakaevajaks oma armsale jumalakojale. Ja seda kõike Nõukogude Liidus, kus kehtib usuvabadus ning tuntakse suurt armastust ja muret usklike vastu! /---/ Elva uskmatud rõõmustasid, usklikud aga nutsid.“

Isa Joann Ümarik uinus 97. eluaastal, 1. juulil 1984 Tallinnas. Kadunu matusetalitus peeti Tallinna Aleksandri katedraalis 16 preestri kaasteenimisel 5. juulil 1984. Samal päeval maeti isa Joann Tallinna siselinna (Aleksandri) kalmistule.

Autor

Father Andrei Sõtšov ja Kristjan Otsman

Kasutatud kirjandus ja arhiiviallikad

Aleksius, Tallinna ja Eesti piiskop. Ringkiri Eesti ringkonna kirikute esipreestritele. Nr 1, 20. oktoobril 1961.

Aleksius, Tallinna ja Eesti piiskop. Ringkiri Eesti ringkonna kirikute esipreestritele. Nr 314, 6. juulil 1962.

Eesti Rahvusarhiiv R-1961-1-16. Lk 39, 41.

Eesti Rahvusarhiiv R-1961-1-7. Lk 26.

Eesti Rahvusarhiiv R-1961-1-7. Lk 26.

Eesti Riigiarhiivi Filiaal 131–219–1. Lk 245.

Eesti Riigiarhiivi Filiaal 131–220–1. Lk 124, 137.

Eesti ja Tallinna ülepiiskop Paveli üleskutse Alandlik PAVEL Jumala armust Eesti ja Tallinna Ülempiiskop Hingekarjastele ja kõigile Eesti Piiskopkonna õigeusulistele usklikele. Tallinn, Kommunist, 1945.

Eesti Piiskopkonna Nõukogu Teataja Nr. 1, 17. veebruaril 1947.

Eesti Piiskopkonna Teataja Nr. 1, 17. jaanuaril 1955.

Harjumaa ap.-õigeusu praostkonna album Ülestõusmise pühadeks 1933. B. Beilinson. Tallinn, 1933, lk 12-14, 16-17.

Eesti kiriku- ja religioonilugu. Õpik kõrgkoolidele. Koostaja ja toimetaja Riho Altnurme. Tartu Ülikooli kirjastus, Tartu, 2018.

Kiriklikke teateid. Usk ja Elu. Apostlik-õigeuskliku rahva häälekandja. Nr 4. Aprill 1939, lk 1.

Laar, Anton – Imelik otsus. – Uus Elu 1924, 8, lk 6.

Laar, Anton. – Tartust. – Uus Elu 1924, 11/12, lk 13–14.

Laar, Anton. Kirjavastused. – Uus Elu 1925, 10, lk 8.

Nikander, iguumen. Tallinna ja Eesti metropoliidi sekretäri kohusetäitja. Ringkiri Tallinna piiskopkonna vaimulikele 6.07.1984, nr 1953.

Saard, Riho (2018) Ristitud eestlane: kristluse ajalugu Eestis keskajast tänapäevani. Argo, Tallinn.

Pärnumaa ap.-õigeusu praostkonna album. Oma trükk. Pärnu, 1933, lk 25–27.

Sinodi teated. – Uus Elu 1930, 2, lk 8.

Ülempreest. J. Ümarik 50-ne a. – Elutõde 1938, 7, 82

Ümarik, J. Pärnu noortepüha ületas lootused. – Elutõde 1938, 17, 181–191.

Ümarik, J. Pärnu Issandamuutmise kirik 35-aastane 1939, 21, 232–233.

Ümarik, J. Sissetulnud kirjad. – Uus Elu 1921, 9, 79.

Ümarik Joann Johan/Joanni p — EAÕK kodulehekülje. Vaimulike andmebaas \[https://www.eoc.ee/vaimulik/umarik-joann/?v=a57b8491d1d8, 31.12.2021.

Johannes Ümariu eluloolised andmed Geeni andmebaasis: https://www.geni.com/people/Johannes-%C3%9Cmarik/6000000014674971095

Ülempreester Joann Ümarik. —Õigeusu hingekarjased Eestimaal (tõlk Riina Schutting, toim preester Toomas Hirvoja ja Merike Pau). Tallinn: Püha Issidori Õigeusu Kirjastusselts (2002), 73–80.

Sõtšov, Andrei. Eesti õigeusu piiskopkonna halduskorraldus ja vaimulikkond aastail 1945–53. Magistritöö. Tartu Ülikooli usuteaduskond. 2004, 89-92.

Ümarik, Joann. Elutee. 2. kd. Tallinn, 1983, 281 ja 404. Masinakirjakoopia leidub EAÕK Pärnu Issandamuutmise koguduse arhiivis.